Vestlusõhtu “Doktor tuleb”: vastab Madli Pesti

Teisipäeval, 21. veebruaril kell 18 toimub Vaba Lava proovisaalis Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse korraldatud vestlussarja “Doktor tuleb” kolmas kohtumine. Doktoriks on sel korral Madli Pesti, Tartu ülikooli teatriteaduse õppetooli värskeim doktor. Oma doktoritööd “Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris” kaitses ta 2016. aasta oktoobris. Temaga vestleb Anne-Liis Maripuu.

Oma doktoritöös annab Pesti ülevaate poliitilise teatri mõiste kujunemisest ja tutvustab kolme poliitilise teatri loomise strateegiat. Nendeks on rühmaloome, dokumentaalteatri ja rakendusteatri strateegia. Pesti vaatleb nende tähendust, kujunemist, funktsioone ja eesmärke poliitilise teatri loomisel. Lisaks sellele arendab ta eestikeelset terminoloogiat, pakkudes uuematele poliitilise teatri suundumustele eestikeelseid vasteid. Mida need strateegiad endast kujutavad ja mis on neis poliitilist, sellele püütaksegi 21. veebruaril jälile jõuda.

Madli Pesti doktoritööga on võimalik tutvuda siin:

Anne-Liis Maripuu on õppinud teatriteadust Tartu ülikoolis ja Berliini vabas ülikoolis. Oma magistritöö “Making devised and collectively created theatre” uuris ta kollektiivsust lavastuste “The End” (Von Krahl), “The Rave” (Cabaret Rhizome) ja “ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni”(NO99) näitel.

Kaks küsimust kaasvestlejale:

Kas iga päevapoliitika teemaline lavastus on poliitiline teater?
See sõltub poliitilise teatri definitsioonist. Kui lähtuda Madli Pesti doktoritööst, siis tuleb esitatud küsimusele jaatavalt vastata. Poliitiline teema on Pesti kohaselt üks poliitilise teatri neljast tunnusest. Ülejäänud kolm on: eesmärk muuta ühiskonda, selge ideoloogia ja nüüdisaegne esteetika. Kui võtta aga aluseks Jacques Rancière’i definitsioon „poliitilisest“, saab vastus veidi vähem konkreetne. Rancière’ile tähendab „poliitika“ võitlust üleüldise ja kõikehõlmava võrdsuse nimel. Seega poliitiline on lavastus, mis võitleb erinevate ühiskonnagruppide võrdse kohtlemise nimel. Et vastata esitatud küsimusele, tuleks eelnevalt selgeks teha, kas iga päevapoliitika teemaline lavastus astub välja võrdsema ühiskonnakorralduse eest.

Milline on sinu jaoks kõige põnevam poliitilise teatri loomise strateegia?
Madli Pesti doktoritöös on välja toodud kolm poliitilise teatri loomise strateegiat: rühmaloome, dokumentaalteatri ja rakendusteatri strateegia. Rakendusteatriga olen kokku puutunud vähe. Rohkem olen tuttav nende lavastajatega, keda Madli käsitleb rühmaloomele ja dokumentaalteatrile pühendatud peatükkides. Kui mõned aastad tagasi olin dokumentaalteatrist väga vaimustatud, siis praeguseks on minu meelestatus veidi muutunud. Dokumentaalteatriga seostub minu jaoks meeletu tekstimassiiv ja faktide rahe. Uut infot, mis vaatajani etenduse jooksul jõuab, on väga palju. Samas on teemad, mida Rimini Protokoll, Milo Rau jt oma lavastustes käsitletavad, äärmiselt olulised. Rühmaloome meetodil valminud lavastused on minu jaoks kõige huvitavamad. Siinkohal pean ütlema, et ma ise kasutan terminit „rühmaloome“ veidi teises tähenduses. Kuidas täpsemalt, sellest tuleb juttu teisipäevasel kohtumisel.