Kultuuririkkuse teema-aasta näitekirjandus

Kauksi Ülle “Taarka. Kolmtõist kaehtust Hilana Taarka poolõ”, 2004.

Väljaandja: Kauksi Ülle Mänedsment, Tartu 2004.

2008. aastal Aasta Naiseks valitud Kauksi Ülle tuntuimaks näidendiks võibki nimetada “Taarkat”, mida etendati Obinitsa Seto Seltsimaja õuel aastatel 2005 ja 2006 ning mille põhjal valmis teisi stsenariste kaasates 2008. aastal esimene setukeelne film (rež Ain Mäeots). Millel see olulisimaks tunnistamine põhineb? 2006. aastal läks Eesti Teatri Agentuuri algupärase dramaturgia preemia (praegu Eesti Teatriliidu aastaauhind) Kauksi Üllele: “Näidendi “Taarka” eest, mis valdab laulu-, luule- ja draamakunsti, mis elustab ühe vapra naise uhke loo, mis seob pärimuse eheduse ja tänapäevase vormi, mis kannab edasi väikese kultuuri suurt väge.” 2006. aastal premeeris Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhinnaga “Taarka” lavastuse truppi – Võro luuletajat, proosa- ja näitekirjanikku ning kultuuritegelast Kauksi Üllet, Vanemuise teatrit ja Seto kuningriiki “sotsiaalse kõlapinnaga teatrisündmuse korraldamise eest”.

Näidend, mis võlub oma seto poeesiaga, kõditab oma kaikuva lauluga. Tekstis toimetavad ja kõnelevad nii eriilmelised tegeläseq, kes avavad lugeja jaoks Obinitsa, Setomaa ja tema saladused. 

Jauhaq, jauhaq, kivikene, kivikine,
kisuq, kivi vitsakõnõ, vitsakõnõ!
Kivi nühräq, meheq laisaq, meheq laisaq:
viisi-i kivvi vitsutõlla, vitsutõlla,
kivi kollo koputõlla, koputõlla!

Näited tegelastest:

Taarka – latsigaq tütruk, mustaverd, elläv, mustlasõ muudu, löögivalmis, tsärre, paigalpüsümädäq, mõist meelütä ni sarjada, laulust eläski (algusõn 13, perän 70)
Taarka imä – Suurt kasvu, illos heledätverd, laululine, töövikas
Taarka esä – mustaverd, purjun pääga kuri ja kuraasikas, lupa ja suurustas, tüü ei õnnistu täl käen
Vaanja Vasjo Tedre küläst – Taarka peigmehekandidaat, illatsõmb latsi esä (midägi niguq Libahundi Margus)

Isegi kui keelebarjääri tõttu lugedes esialgu kõike ei mõista, võlub näidend oma rütmi, oma teistsuguse kõla ja setomoodulisusega. Tasub kasvõi lugeda näidendi sissejuhatavat tutvustust:

“Taarka” om 13 kaehtust (pilti) pikk setomooduline (opereti muudu) illoshallõ näütemäng kõrralaulõ ni karguisigaq setokõisist, näide elost vinne alambinaq, kolonisiirmisest eestläisi puult ja kolmõst niikutsut setomaa aabostlist, kiä ommaq tunt Samuel Sommer, Paulopriit Voolaine ja Villem Ernits; seto tütärlatsõ Darja sünnüst, elost Vasila Taarkana, Hilana Taarkas  saamisest ni koolõmisest elokutsõlise rahvalaulikunaq, kohtumisest soomõ säksa Armas Otto Väisäsega, Soomõn presidendile laulman käümisest, Pisumaa nime saamisest, savitamisest ni muido.

Piret Jaaks “Samad sõnad, teine viis”, 2022.

Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarja 37. raamat. 

Näidend tugineb intervjuudele naistega, kes aitasid taastada Eesti iseseisvust ja keset tulist vastasseisu suutsid säilitada rahu, et iseseisvuse väljakuulutamise tarvis hädavajalik ühisosa leida. Näidendi tegelased haaravad akutrellid ja mõõdulindid ja suudavad keset debatte, kirgliku ajaloo mõõtmise ja puurimise kõrvale lõpuks ka maja püsti panna!

Tihtilugu on mehed riigi ehitamisel ja vastavate monumentide püstitamisel põhitähelepanu saanud. Kultuuririkkuse teema-aasta puhul püüame ajaloo radadel tatsumise taustal – Lennart Merega Uuralites, Liivimaa kroonikat sirvides, kõigi rahvastega iseseisvusmanifesti deklameerides – ka naistele sõnajõudu anda. 

Piret Jaaks (1980) on näitekirjanik, dramaturg ja stsenarist, enam kui kahekümne lavateksti autor. Ta on võitnud Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse kahel korral: 2011. aastal pälvis esikoha “Näha roosat elevanti” ja 2019. aastal “Siirderiitujad”.

Katkend näidendist:

(Järsku sõidavad ekraanist läbi kaks väikest tõstukit, millele on kuhjatud ehitusmaterjalid. Mõlemat tõstukit juhib naine. /…/ Naised panevad silmade kaitseks ette ehitusprillid, võtavad kätte akutrellid. Katsetavad, kas trellid töötavad. Jah, trellid töötavad. On kosta müra.

A ja B seisavad vastamisi nagu duellil, akutrellid käes.)

B: Mingit kolmandat vabariiki ei tule!

A: Aga kas mingi vabariik tuleb?

B: Okupatsioon tuleb lihtsalt ära lõpetada ja kõik!

A: Tankid on tänavatel, me ei saa lihtsalt okupatsiooni ära lõpetada ja kõik.

B: Nõukogude Liidu seadused ei kehti Eesti Vabariigi territooriumil!

(A paneb trelli maha ja võtab tõstukilt pika puidust lati.)

A: Kui sul on terve maantee jagu tanke, siis sa saad päris palju teha! Peame leidma viisi, kuidas iseseisvus võimalikult kiiresti välja kuulutada!

Anu Lamp “Keeleuuenduse lõpmatu kurv”, 2006.

Avaldatud Loomingu raamatukogus 2006 nr 35.

https://www.digiraamat.ee/product/Keeleuuenduse-lopmatu-kurv-2989

Anu Lambi lavastus “Keeleuuenduse lõpmattu kurv” valiti rahva lemmikuna 2006. aasta keeleteoks.

Johannes Aaviku eesti keele uuendusmõtetest inspireeritud lavakava oli üks EMTA Lavakunstikooli 22. lennu diplomilavastusi. Anu Lamp, kellele Aaviku looming ja tegevus huvi pakkus, ühendas koolitöö ja omaenda huvi. Näidendi sissejuhatuses kirjeldab Lamp ka teksti valmimise protsessi. Kõigepealt veetis ta rahvusraamatukogus mitu tundi, et saada kätte kõik Aavikuga seonduva materjal. Materjal jaotati teemade kaupa üliõpilaste vahel laiali.

Aaviku uurimisega paralleelselt tegeles trupp ka keelelise omaloominguga: üliõpilased leiutasid praegustele anglitsismidele uusi eestikeelseid vasteid, rakendasid instruktiivi, kirjutasid Aavikust inspireeritult luuletusi jne. Koos loeti tunnis ette ka kolm 1935. aastal ajakirjas “Eesti kool” ilmunud üleriigilise kirjandusvõistluse võidutööd, mida Aavik koolide peainspektorina talle omase põhjalikkusega analüüsis. Teemal “Milleks kohustab Eesti riiklik iseseisvus meie noorsugu?” kirjutatud esseede kuulamise järel tekkis õhku kummaline vaikus. Praegu selliseid kirjandeid ette ei kujutaks. Piinlik hakkas tollaste noorte inimeste ees, et nüüd on meie teema: kas me sellist Eestit tahtsime?

Lavakava “Luuleruumiks” vormitud saadet saab kuulata Jupiterist.

Anu Lamp (1958) on näitleja, pedagoog ja tõlkija. Ta on töötanud 1982. aastast Tallinna Linnateatris näitlejana ja aastatel 2006–2010 ka kirjandusala juhatajana. 1994. aastast on ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeema lavakunstikooli lavakõne õppejõud.

Katkend näidendist:

Keel — see on rahvuse vaim, ta hing, ta eluõhk!

Ilma keeleta yhtegi rahvust!

Ilma arenenud keeleta yhtegi kirjandust!

Ilma haritud keeleta mingit peenemat rahva elu avaldust!

Mu Jumal, missuguste trompetitega neid sõnu hyydma panna, missuguste pasunatega neid lauseid kaaskodanike kõrvadesse möirata! Sest inimliku kõne häälele on nad ses asjas kurdid. Missuguseid haamreid, missuguseid vaiu, missuguseid raudkange tuleks tarvita, et Eesti tõugu tuimadesse pääajudesse taguda keeleliste paranduste ja uuenduste yliselget, paratamatut, loogilikku tarvet? See on imelik. See on kurb. See on naeruväärt! Võhiku naiivsus keele asjus on suur. See on määratu. See on fataalne.

Pääliskaudsus, idealismi ja peenuse puudus on praeguse eesti iseloomu põhipahed. Eesti hing on nagu liig jäme sõel või harvade piidega reha, mis peenemad asjad läbi laseb. Meil kõneldakse viimsil aastail taas nii palju rahvusest, rahvuslikust iseolemisest. Asutatakse koolisid, ehitatakse teaatrid, korjatakse muuseumit. Aga asi, mis rahvuslik on enam kui miski muu, selle eest hoolitsetakse ja muretsetakse imevähe. Eesti keel on vaeselapse seisu-korras. See võib edeneda, kuidas juhtub. Võib kasvada kui puu metsas.

Tiit Aleksejev “Liivimaa reekviem”, 2020.

Avaldatud ajakirjas Looming 2020/7, lk 900-929.

https://dea.digar.ee/?a=d&d=AKlooming202007.1.25&

https://www.digiraamat.ee/product/Ajakiri-Looming-7-2020-2908

Näidend nomineeriti 2023. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale näitekirjanduse kategoorias.

“Liivimaa reekviem” sai Aleksejevi sõnutsi alguse 2011. aastal Lätis, kus seltskond entusiaste aitas kaasa Krimulda kiriku heakorrastusel. Muuhulgas ehitati laudtee alla ürgorgu, kus asusid ajaloolised liivlaste alad. Pärast seda nägi autor veidrat unenägu, milles ilmus üks naine, kes rääkis väga intensiivselt arusaamatus keeles: “Alguses tundus, et ta on vihane minu peale, mis võis tunduda ka mõistetav, sest me olime lätlaste aladel, aga siis ma sain aru, et lihtsalt kõne on väga tungiv.”

Ümera jõe äärsetest võitlusest ja vaprusest kirjutas Mait Metsanurk, Balthasar Russowist Jaan Kross, mõisaelu kannatustest Mats Traat, mille filmis üles Peeter Simm. Kristluse levitamise liivlaste aladel tõi teatriteksti Tiit Aleksejev oma “Liivimaa reekviemiga”. Maagilis-realistliku tunnetusega näidendi tegevus toimubki XIII sajandi alguse Kubeleses (tänapäeva Krimulda), kus ristirahvas tahab Liivimaad endale allutada. Pühalt Maalt tulnud Orduvend, kes otsib oma patule lunastust ning elule õigustust, kohtub Liivlannaga, neis kohtuvad erinevad keeled ja kultuurid. Näidend ei sea küsimuse alla ühe või teise religiooni põhitõdesid, vaid räägib loo sellest, kuidas kaks hinge läksid armastuse nimel enda usu ja seniste tõdede vastu mõistes lõpuks, et armastus on ülem kui miski muu. 

Tiit Aleksejev (1968) on eesti kirjanik ja näitekirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal, õppinud Oxfordi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, seejärel omandanud magistrikraadi keskaja ajaloost. Alates 2016. aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu esimees.

Katkend näidendist:

LIIVLANNA: Nad tulid nii tasaselt … tasaste sõnadega, sosistasid neid meile kõrva … kui palju nad meid armastavad, kuidas nad meile head tahavad … Ja nad tundusid nii süütud, nii kahjutud … pobisesid omaette, ohkisid ja halisesid … Ja nende ristilöödu … kõhn mees kahel puutükil … Vaadake, sosistasid nad meile, vaadake ometi, vaadake hästi, tema on maailma valitseja … tema ongi arma … (Paus.) Ma ei taha seda sõna öelda. (Viskab vööotsa üle oksa.) Neil on meie maad vaja. Aga nad teavad, et kui nad meilt väevõimuga võtavad, siis me paneme vastu.

/…/

ESIMENE MUNK: Issand Jumal, äralõpmata on Sinu arm! Tee nii, et kanged ja üllad saavutaksid võidu truudusemurdjatest eestlaste üle! 

TEINE ja KOLMAS MUNK: Aamen! 

ESIMENE MUNK: Raba välgunoolega kõiki paganaid, kes käivad ikka veel sirge kaelaga!

TEINE ja KOLMAS MUNK: Aamen!

ESIMENE MUNK: Ennekõike raba neidsinatseid eestlasi!

TEINE ja KOLMAS MUNK: Aamen!

Julia Aug “Ema, kas meie kass on ka juut?” (2019)

Loe näidendit siit!

Autor-lavastaja Julia Augile anti 2023. aastal Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali ja Eesti Teatriliidu eriauhind.

Mõnda aega tagasi tundus, et inimsus ja inimlikkus on saavutanud oma võidukäigu. Siis hakkasid mürsud raksuma Ukrainas, kodudest jäid alles varemed, hoogustus vennatapusõda Iisraelis. Eesti teatris on seda valu uuritud läbi lapse ja kassi silmade. Eelmisel aastal esietendus Eesti draamateatris Viktor Marvini “Kassid ja põgenikud”, mis pakkus siinsetele ukraina lastele sekkuvat-interaktiivset teatrit, kus kassid püüdsid läbi oma kogemuse seda valu lahata ja pakkuda lastele soovitusi, kuidas mure ja üksindusega toime tulla.

2021. aastal võttis Julia Aug juudiküsimuse teatris vaatluse allas, pakkudes selleks siirast lapsepilku, totrusest ja naiivsusest kubisevat üleskasvamise lugu, kus laps peab algul ka enda päritolu võõraks. Me kõik oleme pisikesena kuulnud võõraid keeli, mis kurjana tunduvad. Mida hakata peale teadmisega, et see on meie enda keel?

Narvas kasvanud Julia Aug on tegutsenud rahvusvaheliselt nii näitleja kui ka lavastajana ning mänginud rohkem kui 40 filmis. Hetkel on ta Vaba Lava Narva loominguline juht. 

Katkend näidendist:

Siis hakkasin ma koolis käima.

Ja ükskord, kui ma õppisin teises klassis, juhtus sündmus, peale mida minu maailm ei olnud enam kunagi endine.

Hommik algas nagu tavaliselt, tulin kooli, üleriided võtsin garderoobis ära ja avasin klassiukse.

Kohe, kui olin klassi sisenenud, hakkasid mõned järsku naerma, näitasid minu peale näpuga, kargasid ümber minu, kiskusid riietest, näitasid keelt, krimpsutasid nägu, aga Edik Prodan, ilus pruunide silmadega poiss, kiskus mul portfelli käest, tegi selle lahti ja valas kõik mis seal sees oli, kõik õpikud, vihikud, sulepead ja pliiatsid põrandale ja hakkas nende peal trampima. Sealjuures ta naeris ja karjus, näidates minu peale sõrmega:

– Juut! Juut! Juut! Juut!

Tõstis oma käed pea kohale, kujutades sarvi ja karjus:

– Juut!

Aga mina ei teadnud seda sõna, ma polnud seda varem kuulnud, ei saanud aru, mida see tähendab ja miks peab nõnda käituma, kui sa seda sõna ütled ja kuidas see mind puudutab. Ma ei nutnud ainult sellepärast, et uhkus ei lubanud. Ema ütles alati:

– Ära iialgi võõraste inimeste silme all nuta, ära näita neile, et sul on valus. 

Mul oli väga valus, aga ma ei saanud, ma ei  tahtnud seda välja näidata. 

Kui ma peale tunde koju tulin, märkas ema, et kõik minu vihikud on kortsunud.

– Julia, mis see siis olgu? Mis juhtus? – küsis ta.

– Ema, mida tähendab „juut“? – küsisin mina.

Ema silmad läksid suureks ja ta haaras pea käte vahele!

– Issake! Julia! Mida sa räägid?! Kus sa seda kuulsid?! Artur, tule siia, peame rääkima!

Merle Karusoo “Kui ruumid on täis“, 1982.

Avaldatud Merle Karusoo raamatus “Kui ruumid on täis: Eesti rahva elulood teatritekstides 1982-2005”, Varrak 2008.

Merle Karusood on tunnustatud muuhulgas Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1998), Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001), Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga elutöö eest (2018) ja rahvusmõtte auhinnaga (2023).

Kui tahta mõista, kes me oleme, siis tasub alustada just Karusoo Eesti elulugudest. Merle Karusoo on aastaid elulugusid kaardistanud ja neid teatrilavadele vorminud. 602-leheküljeline suurteos seob kaante vahele kolmteist intervjuudest tõukunud teatriteksti alates “Meie elulugudest” kuni lavastuseni “Misjonärid”. Lood eestlaste armastusest, igapäevamuredest ja -rõõmudest, mis on nopitud päevikukildudest, laulikutest, kirjadest, kõnelevad äraminemisest ja äraviimisest, sõitudest ja seksuaalsusest, ajaloost – kõigest sellest, mille kaudu me kasvame inimeseks ja rahvaks. Kommentaariks tekstidele on raamatus ka katkendid Karusoo 1999. aastal kaitstud magistritööst “Põhisuunda mittekuuluv”. Iga näidendi juurest leiab fotod lavastusest ja raamatuga on kaasas plaat etenduse “Circulus” raadiovariandiga.

Merle Karusoo (1944) on lavastaja ning teatripedagoog. Karusoo TRÜ sotsioloogialaborist alguse saanud uurimustöö ja süvaintervjuud on pannud aluse Eesti dokumentaaldramaturgiale. 

Katkend näidendist “Kui ruumid on täis”:

POISS, KES KARDAB SÕDA:

Ma tahan rääkida sõjast. Pikka aega pärast seda, kui ma olin sõjaväe läbi teinud, ei olnud mul seda tunnet, et sõda on meile nii lähedal. Pärast sõjaväge ei tahtnud sellele tagasi mõelda, püüdsid iga hinna eest seda endast eemale ajada. Ma ei armasta palju rääkida sellest ajast, ega keegi ei armasta. Taastulemine elu keskele toob kaasa mingisugused väga suured nihked ja muutused iseenda psüühikas ja…

See, et sõda on mulle nii ligidal, hakkas tunnetuses või alateadvuses töötama sellest ajast peale, kui olid kordusõppused. [See, et käidi kodus järel, ja see tunne, et omal maal oled…] Ja üks päev, mitte eriti ammu tagasi, ma mõistsin, et sõda on tegelikult meie kõrval, et meie oleme need, kes… või mina. Mina olen see, keda veel ei ole võetud. [Ammu sõditakse kuskil… Räägitakse poliitika, räägitakse propaganda, see on jama. On sõda. Mind ei ole veel võetud.] Ja ma ei tea seda päeva, millal ma pean minema. See ei tahtnud mulle alguses kuidagi pähe mahtuda. On ju rahuaeg.

Ma ei suuda ennast sõjaolukorras ette kujutada, siis ei olegi ju midagi muud peale sõja, midagi muud ei säilu, ei säilu ka midagi püha absoluutselt mitte midagi peale sõja.

Ma ei tea, mis siis toimub, kas inimene muutub täiesti üheseks või? Nüüd olen ma sõdur. Et siis kaob ära teadmine… ei, ta ei saa kaduda, siis just tekibki see igatsus koju. Kas siis sünnibki kodu? Siis sünnibki kodumaa…

Liis Aedmaa “Emadepäev”, 2017.

Loe näidendit siit!

Autor-lavastaja Liis Aaedmaale (koos Laura Kalle ning Mari-Liis Lille ja Priit Põldmaga) anti 2022. aastal Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali ja Eesti Teatriliidu eriauhind. 

“Emadepäeva” lugedes tekib kindel taipamine, et just see oligi Eesti uuemast näitekirjandusest puudu – näidend sellest, kuidas olla(kse) ema. Humoorikas ja kaasaegne tekst paljastab hetki emade argipäevaelust, kõneleb emaks olemise rõõmudest ja muredest, emarolliga seotud sotsiaalsetest ootustest ning pidevast soovist olla “hea ema”. Tegelaste valik on lai, näidendis saavad sõna emad, lapsed, lasteaiaõpetajad, sõbrannad, vanaemad, ämmaemandad, sünnitajad, õpetajad jne. Näidend koosneb erinevalt struktureeritud stseenidest, mis moodustavad temaatiliselt seotud terviku. Leidub monolooge, hoogsaid dialooge ja absurdseid olukordi, mis on tuttavad kõigile vanematele ja lastele. On isiklikke ning tundlikke teemasid ja teravaid sotsiaalseid ning poliitilisi kommentaare, mis puudutavad meid kõiki. “Emadepäev” on täis sooja huumorit ja eneseirooniat ning suurt armastust laste vastu.

Liis Aedmaa (1979) on dramaturg, tõlkija ja lavastaja. Ta lõpetas 2002. aastal Tartu Ülikooli kunstiajaloolasena, töötas aastatel 2013–2023 Ugala teatris dramaturgina ja on alates 2023. aasta sügisest Ugala loominguline juht.

Katkend näidendist:

Valetamine on inetu!

A: Me õpetame oma lastele, et valetada ei ole ilus.

B: Valetada ei tohi. 

D: Valel on lühikesed jalad. 

C: Ära valeta oma emale! Ja kui sa valetad, siis ära loodagi, et sa terve nahaga pääsed!

D: Kes valetab, see varastab!

B: Kui sa valetad, siis tulevad sulle valetäpid keele peale.

A: Mis juba iseenesest on vale. Tegelikult ei ole olemas hullemaid valevorste kui lapsevanemad.

B: No, valetamisel ja valetamisel on ikka vahe. 

D: Eesmärk pühendab abinõu.

C: On härg ja on Jupiter!

B: Mina küll oma lapsele ei valeta. 

A: Oled sa selles kindel? Lapsevanemad kasutavad igapäevaselt lauseid, mille tähendus on hoopis teine kui öeldakse. Mõnel juhul on tähendus suisa vastupidine. 

B: Emme, kas me nädalavahetusel läheme kinno?

C: Vaatame seda asja.

A: Vaatame seda asja – tõeline lapsevanemate kullafond. Tegelikult tähendab see: Ei. Aga lapsele ei ole võimalik öelda: ei. Sest kui täiskasvanute vahelises suhtluses ei reeglina lõpetab vestluse…

B: Kas sa tahaksid minuga kinno minna?

C: Ei.

B: Kui ei, siis ei.

A: … siis laste puhul avab ei Pandora laeka. 

Andra Teede “Südames sündinud”, 2018.

Loe näidendit siit!

Rohkem infot ning lavastuse salvestus leitav siit: https://tarkvanem.ee/kasupere-artiklid/lavastus-sudames-sundinud/

2017. aastal sai Andra Teede Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali ja Eesti Teatriliidu algupärase dramaturgia auhinna.

Neid küsimusi, mis kaasnevad mõttega võtta oma koju kasvama kellegi teise peresse sündinud laps, on rohkem kui ühe näidendi jagu. Andra Teede palus paljudele neist küsimustest vastata inimestel, kes on tahtnud ja julgenud selle sammu astuda. Lapsendajate ning hooldus- ja eestkosteperede jagatud lood teevad näidendi “Südames sündinud” just nii isiklikuks, tundlikuks, avatuks, suuremeelseks ja armastust ning hoolivust täis tekstiks, kui seda on nende lugude endas kandjad. Dokumentaalnäidend vanemlusest “Südames sündinud” valmis Tervise Arengu Instituudi ja Taevas Ogilvy algatusel ning koostööl.

Andra Teede (1988) on kirjanik, luuletaja, näitekirjanik ja stsenarist, kes on kirjutanud ka artikleid ja kriitikat. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis, mille lõpetas 2014. aastal dramaturgina. Aastast 2014 on ta Eesti pikaealiseima seriaali “Õnne 13” stsenarist.

Katkend näidendist:

ISA:

Eks me kõhklesime küll. Mu abikaasa ootas, et just mina helistaksin sellele ametnikule. Ja siis ma võtsin kätte ja tegin seda. Aga ma saan aru, et … et see võib-olla oli ka väga oluline, et mees seda teeks, just tema jaoks. Et ta näeks, et mina tahan seda teha, talle oli tähtis. Ja siis ma helistasin.

Läksime talle lastekodusse külla. Esimene kord, kui me kokku saime, me ei saanud mitte mingit kontakti. Ta vaatas niimoodi nurgast. Hambad olid ristis kinni, midagi ei öelnud. Ta sai ilmselt aru, miks me seal olime. Ikkagi juba viie aastane ja hästi taibukas. Mõtlesime, et nojah, selliseks ilmselt see kohtumine jääbki.. Hakkasime juba ära minema, aga siis abikaasa ütles, et lähme ikka korra tagasi, sest tal oli üks lasteraamat kaasas. Üks inglisekeelne raamat ühest hundist ja koerast.

Ta näitas seda kõikidele teiste laste seas pilte. Lapsed vaatasid neid pilte suure rõõmuga ja siis lugesime neile lugu. Meie poiss kuulas ka ja pakkus siis ise, et näitab meile oma tuba. Rääkis meiega ja ütles, et tulge teine kord jälle. Ma ütlesin, et me võtame jälle mõne raamatu kaasa ja siis üks teine poiss ütles kõrvalt, et võtke kaks raamatut. Ja siis me tegimegi nõnda.

Võtsimegi kaks raamatut kaasa. Talle ei saanud siis veel läheneda otse, pidi koos kogu grupiga.

Unejuttu meeldib talle siiani kuulata. Loeme „Gulliveri reise“ parajasti talle. Ta ise hakkas ka lõpuks lugema, igavusest. Me ütlesime, et täna õhtul filmi ei vaata. Poiss läks siis oma tuppa, võttis mingi raamatu välja ja hakkas lugema. Koolivaheaeg, midagi muud polnud teha.

Tõnu Õnnepalu “Vennas”, 2014.

Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarja 19. raamat. 

Näidend “Vennas” võitis peapreemia 2012. aasta Monomaffia teatrifestivali ja Eesti Teatri Agentuuri ühisel näidendivõistlusel.

Õnnepalu teine näidend võitis peaauhinna mononäidendite võistlusel, kuid sai esmalavastuse tarbeks kirjutatud ümber esitamiseks kolmele näitlejale. Näidend põhineb kirjadel, mis autor leidis ühe Lääne-Hiiumaa talu aidast ja pööningult. “Vennas” räägibki kirjavahetusele toetudes kahe venna, Hiiumaal elava Willemi ning Ameerika Ühendriikidest kirju saatva Jakobi loo. Näidendi tegevus toimub aastatel 1919–1939, kuid vastu eeldusi polnud USAsse reisinud vend Jakob 20. sajandi teise poole sõjapõgenik, vaid väljarändaja, kes jäi sinna esimese ilmasõja ajal. Teine vend Willem jäi kodumaale, võitlema Eesti iseseisvuse eest. Kaks venda, kaks elulugu, kaks kahekümnenda sajandi eesti mehe saatust, mille kaudu jutustatakse ka Eesti saatust.

Tõnu Õnnepalu (1962) on proosakirjanik, luuletaja, esseist, tõlkija ja vabakutseline ajakirjanik. 2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Tõnu Õnnepalu on muuhulgas tunnustatud Balti Assamblee kirjanduspreemia (1994), Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (1994, 1995, 2002, 2007, 2011, 2014 ja 2017) ja Valgetähe V klassi teenetemärgiga (2004).

Katkend näidendist:

I

(1919. aasta oktoober. Laev seisab kai ääres. Vihma sajab. On hämar. Vihma ja tuule, mere hääl. Willem (23-aastane) ronib, õlikuub seljas, selle all midagi mereväelase mundri sarnast, miinitraaleri tekile. Sätib ennast ühe ääre alla vihmavarju. Selja taha jääb valgustatud illuminaator, seest kostab mereväelaste veidi napsist laul: mõni Vabadussõja-aegne sõduri-, või veel parem, meremehelaul. Willem uurib kirja väikese pardalaterna valgusel.)

WILLEM KASSER: Ma pole mitte uskund, kui Tõnigu Andrus ütel, et sulle on Ameerigast kiri. Ikkagid sõia aeg veel. Hea küll, jah, Europas on juba rahu teht… ja Ameerigas pole sõda õiged olnudki … No mei’ Eesti sõda ju ikka käib veel! Merele küll veel saanud ei ole ja tea kas saamegi … Ehk tegevad enne lõpu selle sõjale.

Aga tead sa, niisugune tuline jutt käis küll kohe südame alt läbi! 

Jakob kirjutab! 

Vennas.

Näis kas sai mei’ kirja ka kätte…

Mis ta siie kuvääri peale siis teinud on… Neh, ongid puha saksa keeli…Dago! Meil on nüid Hiiumaa. Pole kedagid Dago ega Reval ega Kertel Keppo!… Seald on siis siie Talina järele saadet… 

Näh, siin posti stampi peal on ka juba Kärdla kirjut, mitte Kertel! Mis see näitab siis? Ei saa aru, segane on jäänud… aga kümnes kuu on küll. Nii et nüüdsama oktoobris on Kärdla jõudnud küll… Aga Philadelphiast on posti pandud Jul… juulikuul! Kahekümne üheksamal. Näha jah, et mailmas juba rahuaeg, kiri tuleb Ameerikast, mis ta teeb, august, september… Kaks kuud ja vähe peale! Päris nobesti! 

Mis see viimati oligi, ligi aasta võttis … Ja millal see oli! Ei-ei. Pole-pole. Kas see saab tõsi olla? Neli aastad tagasi! Ma olin veel Austria sõjaväljal, ei teand mitte, kas näen enam Eestimaad või ei. Või kas sinu käest iial veel kirja saan. Aga näe, sain.

Noh, mis sina siis kirjutad, vend merimees, seald Ameerigast?

(Teeb kirja lahti.)

Philadelphia 29 juulil 1919

Kallis Wend

Mina sain teie kirja kätte ja olen wäga rõõmus et weel alles elus olete minu käsi käib ikka wanad moodi praegu olen maal meie olime kolm nädalad streikimas aga se on täna paewast saadik lõppus ja merimeeste wõit.

Ohoh!

Mari-Liis Lill, Paavo Piik “Jaanipäev”, 2018.

Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarja 29. raamat. 

Näidend nomineeriti 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale näitekirjanduse kategoorias. 2023. aastal sai Paavo Piik Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali ja Eesti Teatriliidu algupärase dramaturgia auhinna.

2016. aasta suvel käisid autorid Mari-Liis Lill ja Paavo Piik Ülem-Suetuki külas Siberis, mis on üks viimaseid püsiasustusega eesti külasid Venemaal. Seal tegutseb ka kool, kus on võimalik eesti keelt õppida. Sellelt rännult kaasa toodud suulisel pärandil, intervjuudel ja ajalooallikatel põhinev dokumentaalnäidend toob inimesed kokku – jaanipäev ongi kokkusaamisaeg ja -koht ning kõik on jaanipäevalised, ka need, kes saalis. Räägitakse lugusid, võrreldakse arusaamu ja mälestusi, kombeid ja kogukondi, tegelane nimega Pärimuse-Jüri poetab vahele pärimuslikke selgitusi, lauldakse, meeleolukal ning tempokal moel nagu jaanipäevale kohane. Kakskeelne näidend, kus keel muutub peaaegu omaette tegelaseks, räägib aga lisaks pärimusele ka meie ideniteedist – see on eestlaste ellujäämislugu.

Mari-Liis Lill (1983) on näitleja ja lavastaja. Aastatel 2006–2015 töötas ta Eesti Draamateatris näitlejana, pärast seda on olnud vabakutseline. Tunnustatud muuhulgas Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga (2017) (ühislavastus “Teisest silmapilgust”, koos Paavo Piigiga) ja Valgetähe V klassi teenetemärgiga (2021).

Paavo Piik (1983) on luuletaja, näitekirjanik, dramaturg ja lavastaja. 2011. aastast on ta Kinoteatri dramaturg-lavastaja. Tema näidend “Keti lõpp” saavutas Eesti Teatri Agentuuri 2011. aasta näidendivõistlusel kolmanda koha. 

Katkend näidendist:

VAHEOSA: KESTMINE / HÄÄBUMINE

MEES 2: No me räägiks eesti keel küll.

NAINE 3: Kõik enda vahel siin eesti keelt räägime.

MEES 2: A nüüd noored kõik räägivad vene keelt.

NAINE 3: Isegi kui venelasedki tulevad no … proovime vene keel, vene keel, aga ise (naerab) … ise ei pane tähelegi, kuidas hakkab eesti keeli rääkima jälle uuesti (naeravad). No vot nii.

NAINE 2: No vaata nüüd noored enam ei teavat neid eesti laule. Vanad inimesed muidugi teadsivad rohkem, nemad laulsivad hästi palju laulusid. A noored, minu arust need ei teavad küll üldse midagi enam. Sellepärast nendel läheb kõik juba vene keele üle.

NAINE 3: Meie sureme ära, aga noored need tahvad vene keelt rääkida, mispärast, ma ei tea. Mismoodi neile armas on see vene keel?

MEES 1: Poistega kui on häda, et “ma ei oska eesti keelt”, ja ne snaju, ja ne budu. Saavad täiskasvanuks, et saada täiskasvanud meeste seltskonda… kõik need samad „ja ne snaju, ja ne budu“, kõik räägivad eesti keeles, sest meeste seltskonda ega vene keeles sind ei võeta sinna. Sellepärast ongi, et tegelikult poisid räägivad eesti keelt paremini kui tüdrukud (vaatab lootusrikkalt Kostja poole).

KOSTJA (püüab jätkata): Мне бы хотелось, чтобы еще больше народу было, чтобы открывалось что-то новое. Я не хочу, чтобы у нас деревня стала маленькой, чтобы отсюда уезжала молодежь. Наоборот, хочу чтобы приезжала, расширялась.

(TÕLGE (SUBTIITRID): Ma tahaksin, et oleks veel rohkem rahvast, et avastataks midagi uut. Ma ei taha, et meie küla jääks väikeseks, et noored siit ära sõidaksid. Vastupidi, tahan, et tuleksid, et laieneks.)