Täna tähistatakse ülemaailmset noore vaataja teatri päeva

Täna, 20. märtsil 2023 tähistatakse ülemaailmset noore vaataja teatri päeva „Vii laps teatrisse juba täna!“.

Noore vaataja teatri päeva puhul annab Eesti professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ja teatrispetsialiste ühendav organisatsioon ASSITEJ Eesti Keskus välja teist korda tunnustusauhinna Väike Prints. Pidulik üleandmine toimub sel aastal erandkorras teisipäeval, 21. märtsil, sest esmaspäev on teatrites puhkepäev. Auhind antakse pidulikult üle ühele teatritegijale pärast etendust. Väike Prints 2023 antakse välja noore vaataja teatri alal tegutsejale, kes on oma pikaajalise silmapaistva tööga panustanud oluliselt valdkonna arengusse ja maine tõstmisesse.

Riiklikke keskuseid, professionaalseid koostöövõrgustikke ja üksikliikmeid koondava organisatsiooni ASSITEJ International’i president Sue Giles (Austraalia) on saatnud ka sel aastal oma pidupäevaläkituse:

Vii laps teatrisse või too teater lapse juurde!

20. märtsil 2023 tunnustame noore vaataja teatri ja etenduskunstide artiste kui elutähtsate kutsealade töötajaid, kes mõjutavad laste elu, kus iganes nad ka ei viibiks ning kellel on sügavad erialased teadmised oma publiku kohta. Noore vaataja teater on oma lähenemisviisilt eriline: ta väärtustab lapsi ja noori kui eriti nõudlikku publikut, kultuuri osalist ja sellesse panustajat, kellel on õigus kunstilisele elamusele ja väljendusvabadusele. Jättes lastele ruumi fantaasiaks ja seda tähtsustades loome vundamendi, mis annab neile jõudu ja enesekindlust.

Organisatsiooni ASSITEJ International üks peamisi eesmärke on ühendada maailma teatritegijaid ning anda noorele vaatajale kõikjal rohkem võimalusi kogeda seda, mida pakub teater ja etenduskunst – emotsioonide väljendamine, kujuteldava kirjeldamine, maailma lahti seletamine. Et see oleks võimalik, peame olema avatud kõikvõimalikele kunstivormidele, mida meie globaalne võrgustik katab, peame tunnustama uudseid lähenemisi, mis on sündinud piirangutest, väljakutsetest ja konkreetsetest oludest.

Mõnikord ei ole võimalik viia last teatrimajja. Mõnikord teatrimaja lihtsalt pole. Mõnikord on see võimatu füüsiliste, majanduslike, geograafiliste või ühiskondlike takistuste tõttu. Ent iga kord kui meie ülemaailmne kogukond neid teemasid arutab, olgu interneti vahendusel või silmast silma kohtudes, näeme järjest rohkem erinevaid võimalusi, mida artistid ja loomeinimesed kasutavad, et noore vaataja teatri tegemine oleks antud tingimustes võimalik. Hämmastavalt palju näiteid on maailmas selle kohta, kuidas teater ja etenduskunstid lähevad laste ja noorte juurde – kooli, lasteaeda, tänavale, kultuurimajja, haiglasse, spordiplatsile, vanglasse, koju, avalikesse kohtadesse, nende endi arvutisse, telefoni, raadiosse.

Kuna me suhtleme üksteisega üle maailma, üritustel ja ka interneti vahendusel, siis oleme kuulnud lugusid ennenägematutest raskustest, vaprusest, sihikindlusest ja sellest, mida kõike meie loominguline kogukond teeb, et jõuda kaugemale, katta vajadust, pääseda rohkemateni.

Teater ja etenduskunstid on olulised: inimeste vaheline kontakt, ideede levitamine, lootuse andmine, rõõmu jagamine. Pole tähtis, kas see sünnib teatris või tagahoovis, üheskoos tabatud ime, jagatud hetk või põnev rituaal võib anda päevale teise jume, või tervele elule, hetkega. Tänu teatrile ja etenduskunstidele märkame meievahelist ühisosa ning silmapiir avardub.

Täna on ülemaailmne noore vaataja teatri ja etenduskunstide päev ning ma kutsun üles kõiki meid, kes me selles valdkonnas töötame – otsigem üles need lapsed ja noored, keda me veel ei tunne, kellega me pole veel kohtunud. Teatrisse või etendusele minek ei ole kõigile kättesaadav või võimalik ja seepärast peame meie, selle valdkonna spetsialistid selle võimaluse looma, kus iganes ja kuidas iganes. Meid on vaja, seda mitmekesisust ja kõiki neid kunstivorme, kuna me loome silla reaalsuse ja kujutluse vahele ning aitame kogu maailma lastel ja noortel kasvada.

Sõnumid Ukraina ja Iraani lastelt

Pärast pandeemiat tundus, et olukord normaliseerus. Ent ikkagi on maailmas väga palju inimesi, eriti lapsi, kes kannatavad jätkuvalt näiteks sõja või rahutuste tõttu. Me peame neid märkama ja nendega arvestama, sest vaatamata keerulistele oludele armastavad ja ihkavad ka nemad väga teatrit ja kunsti.

Toome siinkohal ära mõned sõnumid Ukraina ja Iraani lastelt.

Ukraina lapsed on pärit Tšernihivist, üks viibib hetkel Poolas.

Iraani tüdruku nimi on julgeoleku kaalutlustel muudetud.

Faina Širokorad (Tšernihiv, Ukraina, 9-aastane)

Minu elus on alati olnud teater. Mu ema on näitlejanna. Enne veebruari (24.02.2022 Venemaa täiemahulise sissetungi algus) töötas ta Tšernihivi teatris. Ma kasvasin teatris üles ja veetsin seal palju aega, titest peale. Ma käisin ka muudes teatrites etendusi vaatamas.

Tegelikult on mu lapsepõlv täis ilusaid värvilisi kostüüme, lavakujundusi, põnevaid lugusid. Mul oli isegi väike roll etenduses, kus ma mängisin koos emaga.

Enne sõda käisin ma mitu aastat Tšernihivis teatriringis. Me tegime proove ja valmistasime ette oma esimest suurt lavastust, milleks oli muinasjutt “Külmaeit”. Mul oli peaosa. Ma pidin mängima võõrastütart. Kahjuks ei saanud me seda valmis, sest tuli sõda.

Mulle meeldib teater väga, sest siis ma saan päris elus muinasjutu sisse minna. Kui ma lähen teatriringi, siis ma olen näitleja. Ma võin olla ükskõik kes! Näiteks mõni muinasjutu tegelane.

Minu meelest on teater väga tähtis. Teatris saab nii naerda kui nutta. Etendused teevad mõnikord kurvaks. Mõnikord paneb etendus mõtlema tähtsatele asjadele ja tänu teatrile on võimalik oma unistused ellu viia.

Mariia Drozdova (Tšernihiv, Ukraina, 11-aastane)

Mulle meeldib teater väga. Mulle meeldib etendusi vaadata ja ise esineda. Mulle meeldib, et inimesed saavad kehastuda erinevateks tegelasteks, kasutades selleks emotsioone, žeste, miimikat, näitlemist.

Enne sõda käisin ma oma kodulinnas Tšernihivis mitu aastat teatriringis. Koos teiste lastega me mitte ainult ei esinenud, vaid tegime ka ise rekvisiidid ja mõtlesime välja lavakujunduse. Nii et me tegime põhimõtteliselt kõik ise. Meil oli palju etendusi. Mul oli erinevaid rolle. Lavastuses “Sinilind” mängisin ma koos oma vanema vennaga. See oli väga tore!

Mul pidi olema kaks erinevat rolli (Lohe ja Röövel) selles uues lavastuses, mida me ette valmistasime. Selle nimi oli “Lugu rüütlist, kellel ei olnud hobust”. Ma olin nii põnevil! Kahjuks me ei saanudki sellega kunagi esineda, sest algas sõda. Praegu meil ei ole enam ka iganädalasi teatriringi tunde. Ma tunnen sellest suurt puudust.

Teatri juures meeldib mulle kõige rohkem ümberkehastumine. Näitleja saab oma hääle ja liigutuste abil muutuda kellekski teiseks. Mulle väga meeldib olla näitleja. Mulle meeldib uue lavastuse esietendusel mängida. Mulle meeldib kostüüme valida või neid valmistada.

Ma arvan, et teater on tänapäeval väga vajalik. See tähendab, et me loome uue reaalsuse ja inimesed on selles teises reaalsuses. Mõnikord see aitab lõdvestuda. Ehkki samas paneb teater pigem inimesi mõtlema elu tähtsatele probleemidele.

Nika Rousta (Teheran, Iraan, 14-aastane)

Teismelise jaoks, kes praegustes oludes Iraanis elab, ei ole elu ilma teatrita kuigi lõbus. Meie riigis on väga keerulised ajad ja ehkki me oleme kõigest 12-19-aastased, peame me käituma nagu täiskasvanud ja kui me siis seda teeme, käsivad täiskasvanud meil vait olla ja ütlevad, et me oleme sellisteks asjadeks liiga noored.

Ehkki täiskasvanud ütlevad, et me oleme ebaviisakad, aga kui asjad ei lähe nii nagu me tahame, siis me võtame midagi ette ja just see praegu Iraanis toimubki. Me võitleme oma vabaduse eest ja samal ajal püüame olla head õed-vennad, lapsed, sõbrad, inimesed. Kui me saame vaadata mõnda teatrietendust, mis tekitab tunde, et keegi armastab, mõistab ja hindab meid, siis see annab jõudu juurde.

Teismelise jaoks on kino ja teater nagu ravim, see loob tunde, et meist saadakse aru, samas on see hea võimalus reaalsusest põgenemiseks.

Ehkki teatrid on praegu kinni pandud, saab internetist vaadata vanu etendusi ja see on väga tore ja ma leian, et teater on väga oluline kunstiliik ja ta aitab tundeid väljendada.

Igatsen väga taga seda aega, kui ma sain pere ja sõpradega teatris käia. Ma loodan, et olukord läheb paremaks ja kõik muutub jälle normaalseks. Ma saan aru küll, miks artistid praegu ei esine.

Ma loodan, et need, kes teismelistele teatrit teevad, saavad aru, et me pole veel täiskasvanud ega enam lapsed. Me võitleme oma õiguste eest, meil on praegu väga rasked ajad. Lihtsalt püüdke meid mõista ja armastage meid.

Inglise keelest tõlkinud Heidi Rannik.