Taavet Jansen kaitseb Eesti Kunstiakadeemias doktoritööd voogteatri teemal

18. mail 2026 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Taavet Jansen doktoritööd “Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus” (“Disembodied Presence: A Conceptual and Practical Mapping of Streamed Theatre”). Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.00 EKAs (Põhja pst 7, Tallinn), ruumis A101.

Doktoritöö juhendaja on dr Anu Allas (Eesti Kunstiakadeemia), eelretsensendid dr Ott Karulin (Tartu Ülikool) ja dr Raivo Kelomees (Eesti Kunstiakadeemia) ning oponent dr Ott Karulin (Tartu Ülikool). Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.

Teater on kaua toiminud kunstipraktikana, mille aluseks on kehade kohtumine samas ruumis. Kaasaegne kultuur ei piirdu enam füüsiliste kohtumistega, vaid ajab oma siirdeid kõikjale, kasutades selleks digitaalseid vahendeid ja virtuaalseid ruume. Suur osa meie suhtlusest, tööst ja eneseväljendusest toimub digitaalselt, vahendatult, ekraanide kaudu. Sellises olukorras on tekkinud küsimus: milliseid uusi vorme, ruume ja kogemusi saab teater endale digitaalses sfääris luua?

Käesoleva doktoritöö keskmes on voogteater, etenduskunsti vorm, kus kohalolu, ruum ja vaatajate osalus toimivad teistsugustel alustel kui tavateatris. Voogteater asetub teatri, filmi, veebikeskkondade ja interaktiivse meedia kokkupuutepunkti ja selle lähtekohaks on reaalajas toimuv sündmus, milles esinejad ja vaatajad jagavad ühist aega, kuid mitte ühist ruumi.

Kuidas luua kogemust, mis ei mõju pelgalt ülekandena, vaid kunstilise kohtumisena? Milliseid võimalusi pakuvad tehnoloogia, dramaturgia ja vaataja aktiivne osalus? Ning mida see kõik tähendab teatri jaoks laiemalt, ajal, mil kunst peab üha enam suhestuma digitaalse keskkonna pakutavate võimalustega?

Autor kasutab nende küsimuste avamiseks praktikast juhitud uurimismeetodit toetudes kolmele kunstilisele eksperimendile – “Hundid”, “Memento” ja “Inimeses hoitud” kaardistab voogteatri toimimisviise, vaatajate osalusvõimalusi ja kombib voogteatri piire. Nende kolme projekti kaudu liigub ta videoülekandest interaktiivsete hübriidruumideni jälgides, kuidas muutub etendaja roll, vaataja positsioon, ruumikogemus ja osalejate arusaam kohalolust.

“Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus” käsitleb voogteatrit mitte kõrvalise nähtuse, vaid võimaliku uue teatrivormina. See doktoritöö pakub nii mõistelise kui praktilise kaardistuse alast, kus teater otsib endale uusi eluvorme digitaalsetes ruumides ning katsetab, kuidas jääda elusaks maailmas, mis on üha enam korraga nii materiaalne kui digitaalne.