Näidendite­laenutamise haldamise ligipääsu saatmiseks on tarvis end autentida. Administraator võtab vajadusel ühendust.

Teil ei ole teatristatistika nägemisõigust!

Hüppa põhisisu juurde

See the latest info of Estonian theatre

Meil on uus koduleht :)

Kui leiad lehelt mõne veidruse, siis anna sellest palun teada e-posti aadressil info@teater.ee Aitäh!

Lev Dodin: Ma anun teid, peatuge!

02.03.2022 16:38

Venemaa ajakiri Teater avaldas oma kodulehel kuulsa vene lavastaja, Peterburi Väikese Draamateatri juhti Lev Dodini isikliku kirja Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Kiri on avaldatud täismahus.

Olen rabatud, hingepõhjani. Mina, Suure Isamaasõja laps, ei oleks suutnud isegi kõige kohutavamas unenäos ette kujutada vene rakette, mis on sihitud Ukraina linnadele ja küladele, mis on ajanud Kiievi elanikud pommivarjenditesse ning sundinud neid oma riigist põgenema. Lapsepõlves mängisime lahinguid, mida peeti Moskva, Stalingradi, Leningradi, Kiievi kaitsmiseks. Ei suuda uskuda, et täna sõltub vene sõduritest ja ohvitseridest, kas Kiiev suudab veel vastu panna või on sunnitud alistuma. Mõistus jookseb kokku, tõrkudes nägema ja kuulma, looma neist sündmustest kujutluspilte.

Viimased kaks ülemaailmset epideemiat aastat ja elu piirangute tingimustes oleks pidanud meile meenutama, kui habras ja haavatav on inimelu, kuidas variseb kokku maailm, kui me kaotame armastatud inimese. Me lubasime endil unustada selle, et kokku variseb nii nende inimeste maailm, kelle lähedased hukkuvad, aga ka nende oma, kes on kellegi lähedasi tapnud.

Südameheadus, kaastunne ja empaatia ei allu riikide ja poliitikute tahtele. Ei ole võimalik inimestele dikteerida, millal ja keda nad peavad kartma ja kellele kaasa tundma. Ükski riik ei ole seni veel omandanud võimet juhtida inimtundeid. Kultuuri ja kunsti missiooniks on alati olnud ja on jätkuvalt, eriti pärast 20. sajandi õudusi, õpetada inimest tundma võõrast valu kui enda oma ning panna meid mõistma, et mitte ükski idee, ka kõige suurejoonelisem ja kaunim, ei ole samaväärne inimese eluga. Nüüd võib juba kindlalt öelda: selle missiooniga ei ole kultuur ja kunst taas kord hakkama saanud.

Ma olen seitsmekümne seitsme aastane, mul pole raske ette endale ette kujutada eesootavate sündmuste käiku: õigete eraldamine  mitteõigetest, sisevaenlase otsimine, välisvaenlase otsimine, katsed ümber kujundada minevikku, leppida olevikuga, ümber kirjutada tulevik. Kõik see on juba toimunud terve 20. sajandi vältel.

Neil päevil jõudsime me tulevikku. Just viimaste päevade jooksul algas 21. sajand. Me kõik andsime loa saabuda sel sajandil sellisena, nagu ta meid tabas. Saabuv 21. sajand osutus hirmsamaks kui 20. sajand. Mida me saaksime teha? Palvetada, meelt parandada, loota, anuda, nõuda, protesteerida, uskuda? Ilmselt kõike seda, mida me pole seni teinud: armastada teist inimest, andestada teistele nagu me andestame iseendale, mitte uskudes Kurja ja mitte vahetades Head Kurja vastu.

Ma olen seitsmekümne seitsme aastane ning olen oma jooksul  kaotanud väga palju endale kalleid inimesi. Täna, kui meie peade kohal lendavad rahutuvide asemel vihkamise ja surma raketid, võin öelda vaid üht: peatuge! Inimkonna organismi ei saa ravida kirurgiliste operatsioonidega. Iga kirurgilise sekkumise tulemusena saab voolama opereeritava veri, ja opereeritav nakatub ravimatu sepsisega.. Peatage kirurgiline sekkumine! Sulgege haavad žguttidega! Tehkem teoks võimatu: loogem 21. sajand ümber selliseks, nagu ta oli meie unistustes, aga mitte selliseks, nagu ta meie käe läbi on muutunud. Ma teen seda ainsamat, mis on minu võimuses: ma anun teid, peatuge! Peatuge!

MA ANUN TEID!
Lev Dodin

Tõlkinud Sven Karja