In memoriam Helle Meri

Helle Meri

14.03.1949–8.11.2024

Helle Meri mängis teatrilaval ligi kolmkümmend suuremat ja väiksemat rolli, kuid elu pakkus talle vastutusrikka suurrolli esimesena täitmiseks ja enamgi, ka selle rolli väljakujundamiseks ka järgnevate osatäitjate tarvis.

Raplas sepa peres neljanda lapsena kasvanud Helle Pihlaku kooliaja suureks huviks oli korvpall, mida ta mängis sedavõrd hästi, et kuulus mõnda aega Eesti noortekoondisse. Sporditee olnuks lahti edaspidigi, kutsuti lausa Tartu ülikooli naiskonda, kuid ta tegi teistsuguse valiku ja astus Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse. Teatrikooli 1972. aastal lõpetanud noor näitleja kutsuti samal aastal tööle Eesti Draamateatrisse ja selle truppi kuulus ta kakskümmend aastat, 1972–1992. Kuigi näitlejatee seal lõppes, siis koduteater jäi talle lähedaseks ja oluliseks elu lõpuni, aastatel 2014–2024 oli Helle Meri SA Eesti Draamateatri nõukogu liige.

Helle Meri ütles end olevat maa- ja puu-inimene ning tundis rõõmu Eesti loodusest ja aiatööst, nagu ta rääkis oma nappides intervjuudes. Võib-olla on see omamoodi tähendusrikas, sest tema olulisemate teatrirollide hulgas on osatäitmised just Eesti-ainelistes lavastustes. Esimesi suuri töid oli Mats Traadi ja Voldemar Panso "Tants aurukatla ümber" (1973) Vilma, noor naine, kelle kõrvalt sõda ja järgnev julm aeg aina röövib mehed. Ta sai mängida eesti kirjanduse suurrolli Kõrboja Annat (Tammsaare ja Trassi "Kõrboja peremees", 1977). Suurejooneliseks kujunes koostöö lavastaja Mikk Mikiveriga, kelle võimsates Eesti ajaloo teemalistes lavastustes Helle Meri kaasa tegi. Leena Kitzbergi "Tuulte pöörises" (1979) oli korraga jõuline ja vaoshoitud, pehme ja kirglik. Jaan Kruusvalli "Pilvede värvid" (1983) pakkus publikule meelekinnitust koidueelsel pimedal ajal, rõhutades vastutust oma maa eest. Helle Meri oli selles lavastuses Leida, üks kodumaalt lahkuvatest, heitunud õdedest. 1984. aastal mängis ta võimukriitilise baltisaksa aadliku Timotheus von Bocki talupojapäritolu naist Eevat (Krossi "Keisri hull"). Ja kui saabus aeg avameelselt kõnelda 20. sajandi keskpaiga traagilisetest sündmustest, küüditamisest ja kollektiviseerimisest, siis oli Helle Pihlak ka Jaan Kruusvalli "Vaikuse vallamaja" trupis (1987) ning mängis Hildat, sõjajärgsete aastate raskustes liiga vara vanainimese intonatsiooni omandanud naist.

Kui Eesti sai taas iseseisvaks, pakkus elu Helle Merile hoopis teistsugust ja haruldast rolli. 1992. aasta sügisel valiti Lennart Meri Eesti Vabariigi presidendiks ning Helle Meri oli abikaasana tema kõrval ta presidendi ametiaja jooksul aastatel 1992–2001. President Alar Karis ütles oma järelehüüdes: "Üheksa aastaga kujundas Helle Lennart Meri kõrval presidendi abikaasa rolli tänapäeva Eestis. Sel viisil on ta mõjutanud kõiki neid, kes tema järel Kadriorgu tulid." Selle rolli eest pälvis ta Eesti Punase Risti esimese klassi teenetemärgi ja südamliku tunnustusena kolleegidelt-näitlejatelt 2002. aastal Eesti Näitlejate Liidu auraha – parima kõrvalosa eest.

Helle Meri on olnud SOS Lasteküla Eesti Ühingu, Tallinna Lastehaigla Toetusfondi, Arno Tali fondi ja suurte perede konkursi patroon ning toetanud Kodutütarde tegevust. Talle on antud välisriikide aumärke, nagu Soome Valge Roosi Ordeni suurrist, Rootsi Kuningriigi Põhjatähe Ordeni komandöri suurrist, Norra Kuningliku Teeneteordeni suurrist, Kreeka Heategevuse Ordu suurrist, Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni suurrist ja Malta Vabariigi Aukaaslaste ordu aumärk.

Vabariigi Presidendi kantselei
Eesti Draamateater
Eesti Teatriliit
Eesti Näitlejate Liit

Pildil Helle Meri. Foto: Ülo Josing / ERR