Näidendite­laenutamise haldamise ligipääsu saatmiseks on tarvis end autentida. Administraator võtab vajadusel ühendust.

Teil ei ole teatristatistika nägemisõigust!

Hüppa põhisisu juurde

See the latest info of Estonian theatre

See the latest info of Estonian theatre

In memoriam Enn Suve

11.11.2024 12:01

Mustvalgel pildil on Enn Suve, tal olid lühikesed heledad juuksed ja seljas ülikond mustrilise lipsuga.

Enn Suve

27. IX 1940 – 7. XI 2024

Iga maine teekond lõpeb kord ja nii jõudis lõpule ka ühe meie balletiuuendaja ning mitmete noorte balletipõlvkondade õpetaja, peaaegu neli kümnendit meie balletikoolile pühendanud Enn Suve elu.

Sündinud Hagudis, õppis ta Tallinna Koreograafiakoolis, mille lõpetas 1959. aastal koos Väino Areni, Ago-Endrik Kerge, Sulev Nõmmiku, Erkki Tanni ja Anton Bomega Kalju Saarekese käe all. Kuna ballettide loomine tõmbas enam kui tantsimine, suundus Suve kohe edasi õppima Moskvasse, GITIS-esse.  Siin olid tema õpingukaaslased Mai Murdmaa ja Iraida Generalova ning kolmekesi tõid nad 1963. aastal oma lühiballettide õhtuga Estoniasse uue hingamise. Enn Suve poolt oli lavastatud Igor Stravinski "Lugu sõdurist": omapärase, satiirilise tantsukeelega teos, mille kohta praegu võiks öelda, et tegu oli ühe varasema etenduskunstide sisselõikega kohalikku balletimaailma, sest liikumisele lisaks kõlas lavalt ka sõnaline tekst (nii nagu libreto ette nägi).

Juba õpingute päevil kutsuti Enn Suve mitmele poole Moskvas lavastama ning peale GITISe lõpetamist 1964 – 1966 aastal töötas ta ballettmeistrina Moskva Suures Teatris, Moskva Operetiteatris ja ansamblis Jääballett.

Estonias valmis tal "Sõduri loo" järel 1965. aastal isikupärane, fantaasiaküllane "Pähklipureja", mille puhul tolleaegne kriitika tõstis esile lavastuse elegantsi ja suurejoonelisust. 

Aasta hiljem sündis Eduard Tubina "Kratt", mis oli pärast Rahel Olbrei 1944. aasta versiooni teine sama teose lavastus Estonias (ja neljas Eestis). Suve "Kratt" oli õnnestunud, groteskselt rustikaalses võtmes koreografeeritud lavastus, mida näidati ka Leningradis, Taškendis ja Helsingis. Iga karakteri jaoks oli leitud paar-kolm kõnekat detaili, mis neid tabavalt iseloomustasid. Nimiosa tantsis Juta Lehiste, kelle liigutuste nurgelisus ja teravus rõhutasid tegelase mehaanilist, peaaegu robotlikku olemust. See roll andis Lehiste tantsijakarjäärile uue suuna. Enn Suve loomingut jälginud arvustajad ja temaga koos töötanud repetiitorid on toonitanud Enn Suve erilist annet ära tunda tantsija omapära ja see esile tuua – sageli tantsijale endalegi üllatuslikult. Hiljem Rodion Štšedrini "Anna Karenina" lavastuses (1973) valis ta nimiossa Natalia Lukaševitši, kellele see oli esimeseks suuremaks, suurepäraselt õnnestunud rolliks.

Enn Suve Estonias ballettmeistrina töötatud aastad 1967–1973 (sellest 1969–73 peaballettmeistina) olid tema viljakaimad koreograafiaastad, mil igal aastal valmis uus lavastus: valmisid Rodioni Štšedrini "Küürselg-sälg" (vene muinasjuttude ainetel, 1967), Igor Stravinski "Orpheus" (1968), Štšedrini töötluses Georges Bizet’ "Carmen" (1969), Aram Hatšaturjani "Gajane", Igor Stravinski "Haldja suudlus" ja "Püha kevad" (1971), Sulhan Tšinsadze "Deemon" (1972) ja "Anna Karenina" (1973). "Carmen" püsis repertuaaris kümme aastat, seal hiilgasid nimiosas Tiiu Randviir ja Jośena Janis Garancis, ning lavastus uuendati Kaie Kõrbi diplomilavastuseks 1980. aastal.

1973 – 2012, st 39 aastat töötas Enn Suve Tallinna Koreograafiakoolis, algul õpetajana ja 1988. aastast direktorina. Siitpeale jäi koreograafitegevus teatris tahaplaanile. valmisid õpilastele Eugen Kapi "Kullaketrajad" (1976), Štšedrini "Bernarda Alba maja" (1978), aasta hiljem "Tuhkatriinu", Delibes’i "Coppelia" (1985), "Aurora pulm" (ehk "Uinuva kaunitari" 3. vaatus 1988) ning ainult Estoniale loodud Stravinski "Kaardimäng" (1982) ja "Uinuv kaunitar" (1997).

Pedagoogina oli Enn Suve süsteemne, kannatlik ja pedantsuseni täpsust nõudev; tema õpilaste hulgas on Dmitri Hartšenko, Vladimir Kuzmin, Aleksandr Kikinov, Stanislav Jermakov, Artur Lill, Aleksandr Prigorovski, Jevgeni Grib.

Direktorina oli Enn Suve äärmiselt viisakas ja kõikide suhtes lugupidav, kolleege toetav ja hoidev. Mitte kunagi ei rääkinud ta kellestki halvasti ega öelnud kurja sõna.

Enn Suve kuulus sellesse põlvkonda, kelle jaoks kultuuris elamine oli elu loomulik osa: see tähendas laia eruditsiooni, suurt lugemust, head muusikatundmist, avarat silmaringi – mida kõike ta meelsasti ja heatahtlikult jagas kolleegide ja õpilastega.

Jääme teda mäletama.

Eesti Balletiliit

Eesti Teatriliit

Enn Suve ärasaatmine on neljapäeval, 14. novembril kell 14.30 Pärnamäe kabelis. 

Pildil Enn Suve. Foto: Ülo Josing / ERR