Hüvastijätt Mikk Mikiveriga

MIKK  MIKIVER
(4. IX 1937 - 9. I 2006)

Keda veel Eesti teatrimeestest tajuksime kui epohhi? Kui sündinud klassikut? Mikk Mikiveri aura võiks olla uurimisaineks imagoloogidele. Eesti teater on uhke, et tal on olnud niisuguse mahuga isiksus, kelle aeg jäädvustab kultuurilukku eepiliste pintslitõmmetega. Ja nagu alati, leidub raidkujude varjus dramatismi. Kriise, otsimisvaevu, rõõme, tuksuvat närvi, õnnestumisi, valu, häbi ja elu  - kui ollakse kunstnik. Mikiver oli seda täiel määral.

Mereäärne Loksa poiss oli Mikus see, mis teda hoidis ja millele ta alati loota võis. Seepärast ei vaielnud ta kunagi vastu, kui tema parimaks lavastuseks nimetati "Pilvede värve" (1983). Lavastajaks on Mikiveri alati peetud, ka siis, kui tal polnudki veel õnnestunud tükke ette näidata. Ta oli üks Panso kooli I lennu (1961) vaimseid liidreid, kuid näitlejana tundus algul liialt kinnine ja vaoshoitud. Ometi äratas ta varsti tähelepanu just näitlejana, olles omandanud oskuse kõnelda mõtted laval kuuldavaks  (Horatio "Hamletis", Pavel "Emas", Galapagose prohvet "Pingviinide elus"). Ning siis tuli läbimurre tõeliste rollideni: kontrastne paar, noor Joosep Toots "Kevades" (1969) ja vana Vargamäe Andres "Inimeses ja revolutsioonis" (1970), teravajooneline Hjalmar Ekdal "Metspardis" A. Eskola dublandina (1968). Kõik siin nimetatud osad on tehtud V.Panso lavastustes, ja see koostöö õpetajaga oli Mikule oluline.

 Paralleelselt oli küpsenud ka Mikiver-lavastaja. 1960ndate lõpp oli tal  Noorsooteatris hea aeg: "Antigone"  ühiskondlikku mõtet erutava dispuutlavastusena (1967) , "Libahunt", esimene, 60-ndate versioon läbi elu saatnud näidendist (1968), "Romeo ja Julia" pärast kohapeal kaasa elatud Tšehhi sündmusi (1969), "Proovireisija surm", viljaka töösuhte algus H. Mandriga (1970). Noorsooteatri peanäitejuhi aeg (1970-74) ei pruukinud olla lavastajale endale kõige pingevabam ja õnnelikum periood, "Orpheust" ja "Kuuenda raamatu lõppu" (mõlemad 1973) on ta hiljem maininud kui asju, mis talle endale korda läksid.

See-eest algas näitlejana suurrollide ajastu: meile saabus lavastama A. Šapiro ning nii sündisid nüüd juba ajalukku läinud Mikiveri Lopahhin "Kirsiaias"(1971) ja Veršinin "Kolmes ões"(1973, külalisena Draamateatris). Kui Tšehhovi-rollidele lisada ka Richard III (Panso,1975) ja Protassov ("Elav laip", Šapiro,1980), tähistab see rida Eesti teatri näitlejaloomingu absoluutset tipptaset. Vahepeal oligi ta taasliitunud Draamateatriga, oma esimese koduteatriga (peanäitejuht 1976-85). Ja jälle ei suuna juhistaatuse aastad meid kuigi täpselt inimese loomingulise kõrgaja jalajälgedesse.

Mikk Mikiveri erilist osa Eesti kultuuriatmosfääris märgivad ta lavastused ajavahemikust 1978 - 1988. See on Eesti- tsükkel, Eesti teema, kodumaine kirjandus ja elukeskkond., Salurist ("Poite sõidud",1978) Salurini ("Minek",1988). Kümmekond aastat, mis andsid rahvale tagasi kultuurimälu, turgutasid rahvuslikku eneseteadvust, püstitasid probleeme, avasid või kommenteerisid meie ajalugu. Muidugi oli sel missioonil oma eeltakt J.Kaplinski "Neljakuningapäeva" näol (1977), oma avamäng 1979.aastal -A.Kitzbergi "Tuulte pöörises" ja  J.Krossi "Pördtoolitund". Ning suur 80-ndate kulminatsioon, mis algab J.Kruusvalli "Pilvede värvidega" ja jõuab ringiga taas Kruusvallini,"Vaikuse vallamajani" (1987), vahepeal Krossi, Tammsaaret, Traati jt. Ning kolmas, see olulisim "Libahunt" 1986 Rakvere Teatris (teine "Libahunt" oli 1974 Lavakunstikateedri VI lennu diplomilavastus  Kiek in de Kökis). Mikiveri "Libahuntide" rida, igal kümnendil isemoodi lugu - kahju, et jäi ära kavas olnud 90-ndate uuslavastus - andis meile kõigile näitliku õppetunni, kui suur jõud on teatris tõlgendusel, lavastaja uue idee, mõttestruktuuri põhjal väljatöötatud suhte- ja mängustruktuuril. Ühe rahva kestmise lugu on see olnud ju alati, aga missugustesse kohtadesse asetas Mikiver oma tõsi- ja küsimärke, sõltus alati ühiskonna sisekliimast ja sellesama kestmise vastuoludest.

Hiljem on ta teinud veel kaks korda Krossi ja Kruusvalli, neist esiletõusvaim ja  premeerituim "Hullumeelne professor, tema elukäik"(1996), aga see oli juba teine aeg - pärast pikemat äraolekut Soomes, pärast keerukaid eneseotsinguid ja ootamatut pöördumist ooperilavastuste poole (Estonia "Cyrano de Bergerac" ja Vanemuise "Tosca" said muusikalavastuste aastapreemia!). Märkimisväärne töökontakt tekkis Vanemuisega: kõikide ooperite ("Othello", "Jevgeni Onegin"jt) ja draamalavastuste krooniks supereksperiment - L. Tolstoi "Sõda ja rahu". Tallinnas on need kristalliseeruva küpsuse aastad - "Maskeraad" ja "Vaade sillalt". Veel paar kõrvalepõiget Viljandisse ja Sagadisse, ning olemegi "Tagasi Vargamäel"(2001). Alglätete, teatri- ja elulooliste, maailmavaateliste juurte juures. 

Mikk Mikiveri lavastajateater on olnud mõnel etapil Eesti sõnapingsaim ja intellektuaalseim teater, teisel etapil - kõige sensuaalsem, vaikivam, lõputute pauside teater. Eksperimendid aja ja ruumiga on talle huvi pakkunud. Lakonism on teda alati köinud. Südametunnistuse puhastamise ja südamele koputamise teater. Ta on korduvalt lavastanud O´Neilli, Anouilh´d, Millerit, püüdnud sisse vaadata Shakespeare´i ja Strindbergi maailmade põhjatusse, tutvustanud Eesti publikule Ardeni,Vonneguti, Bondi, Mameti, Dudaravi, Schmitti uusi näidendeid, kuid eelkõige õpetas ta meid austama omi kirjanikke ja mõtlema oma ajaloole.

Filmid ("Indrek" jt), TV (lavastused "Ukse taga", "Mr Krappi viimne lint" jt, rollid "Kosmogooniast" "Wikmanni poisteni"), kuuldemängud, raadiolugemised, plaadistamised (kes ei tunneks Eestis seda karmi häält!). Kõik see käis näitleja- ja lavastajaelu juurde. Aga ta kunstilised valikud olid alati isikupärased ja peaaegu ilmeksimatud. Või muutis need põhjendatuks tema osalus? Ta valge habe seostub meie mälus ka Loomeliitude pleenumiga, Rahvasaadikute kongressiga Moskvas, Olümpiakomiteega...Ent ta seisis ka oma tsunfti eesotsas ausväärt Meistrina, olles Teatriliidu esimees 1987 - 94. Et ta oli õpetajana populaarne, võib juba arvata . Oli ta siingi ilmeksimatu? Võib-olla takistas tal seda olla liigne kõhklus võtta enda peale lõplikku vastutust teiste inimeste saatuste eest? Ta on lavastanud Moskvas, Soome, Läti ja Ungari teatreis. See aitas tal end laadida, kuid meie ülevaade sellest on kahjuks lünklik. Soomes jm Skandinaavias mängitud filmid on muidugi alles. Rahvusvaheline potentsiaal jäi täies ulatuses kindlasti realiseerimata. Teater oli alati olulisem kui filmitöö. Preemiaid ja autasusid teenis ta kõigis kategooriais.

Ja ometi oli sel rikkal teatrisümfoonial veel varuks kaks finaali: üks eriline lavastus ja üks eriline roll. Vanalinna Muusikamajas mängis Draamateater M. Frayni "Kopenhaagenit" (2002), vaikset tubast kolme-inimese-tükki kogu maailma saatusest, tuumafüüsikast ja inimsuhetest. Ülimalt raske dialoog väga arusaadavas, pingelises dialoogirežiis. Mõttetasandi ja kutsemeisterlikkuse kõrgpilotaaž. Samal 2002.aastal lavastas A. Šapiro Linnateatris "Isad ja pojad". Kõigi nimetatud ja nimetamata osatäitmiste, kõigi loodud rollide kooda oli Pavel Petrovitš Kirsanov. Siin oli midagi olemuslikku - Mikiveri härrasmehelikkusest, väärikusest, varjatud valutundlikkusest, tema näitejavärvide dramatismist, suletud avatusest. Ja muidugi oli see, nagu me nüüd teame, taaskohtumine ja hüvastijätt. Oma teatrinoorusega, Lopahhini legendaarse tantsuga, oma publikuga. Nii ta tantsiski meie juurest ära.

 Mikiveril oli eriline saatus. Talle oli antud mitu aastat saladuslikku mediteerimiseja meeldetuletamise aega, millest me teised kuigipalju ei tea. Mida mõtleb mees, kui ta enam maailma teedel ei kolla? Vaatab maailma kui aadlik, / kelle aardeil pole otsa ega äärt?/ Kõik selge, soliidne, paraadlik /ja natuke naeruväärt?

Palju soove ja paane jäi täitumata, sealhulgas lugu sümboolse pealkirjaga "Vaikne muusika". Aeg sai täis. Rikas elutöö oli tehtud. Kuid kes meist ei tahaks kord kustuda VAATEGA  MERELE? Mähituna pleedi, koduse laua ääres ? Pea püsti ja sirge seljaga. Selles oli mikiverlikku stiilsust.

 

Eesti teater ja kultuuriavalikkus langetab leinas pea. Ja lubab mäletada igavesti.

Liikuv ja liikumatu pilt. Kõike seda jätkub....

SUURIMAD jäävad legendidesse.

EV Kultuuriministeerium, Eesti Teatriliit, Eesti Lavastajate Liit, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Draamateater, Tallinna Linnateater, Rahvusooper Estonia, Vanemuine, Rakvere Teater, Ugala, Endla, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool, Eesti Kinoliit, Eesti Televisioon, Eesti Raadio, Eesti Näitemänguagentuur, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Eesti Teatriliidu Teabekeskus.

Hüvastijätt Mikk Mikiveriga toimub Eesti Draamateatris laupäeval, 14. jaanuaril

Draamateatri uksed on avatud kõigile kella 10:00-st.
Ärasaatmistalitus algab kell 11:00.
Muldasängitamine Metsakalmistul algab kell 12:30.