Draamateatris jätkub ettelugemiste sari “Esimene lugemine”

Eesti Draamateater jätkab eesti näidendite ettelugemiste sarja "Esimene lugemine".
Kord kuus loevad draamateatri näitlejad maalisaalis ette seni lavastamata eesti näidendeid. Nende hulgas on nii uhiuusi kui ka vanemaid, isegi juba trükis ilmunud teatritekste, mis veel lavale jõudnud pole. Autorite hulgas on nii algajaid kui korüfeesid, nii eesti dramaturgia uusi tegijaid kui klassikuid.

11. novembril kell 19 loetakse maalisaalis Jaan Kruusvalli lühinäidendeid "Kustutage kuuvalgus" ja "Sild".

Loevad Kaie Mihkelson ja Tõnu Mikiver, Lembit Ulfsak ja Mari Lill
Lavastajana juhendab Aleksander Eelmaa.

Jaan Kruusvall on eesti näitekirjanduse silmapaistev minimalist. Tema tegelased räägivad vähe ja vihjeliselt, sündmustest antakse vaid aimu. Lihtsad inimesed räägivad oma vähesed jutud väga igapäevastest asjadest. Nad ühekorraga pelgavad oma tundeid sõnastada ja samas pinevalt igatsevad neid kellegagi jagada. Napp, justkui kitsi tekst loob poeetilise ja pingestatud omamaailma. Kruusvalli näidendites tekib sügav teine plaan. Puhtalt, kaunilt ja köitvalt joonistuvad välja palju läbi elanud, tundlikud inimesed.

Kruusvalli näidenditest on Eesti Draamateatris Mikk Mikiveri lavastustes sündinud eelmiste kümnendite teatritipud. 1983 jõudis lavale panoraamne pilt eestlaste saatusest 20. sajandi keskpaigas "Pilvede värvid", 1996. aastal minimalistlik elu ja armastuse lugu "Hullumeelne professor. Tema elukäik".

"Esimese lugemise" pileti hind on 25.- krooni.

----

"Kustutage kuuvalgus"

Endise metsatööliste asunduse raudteevahimajas elab naine. Sealtkandist on inimesed lahkunud, raudteegi üles korjatud, ainult see naine valvab veel liiprivirnu. Ühel sügisõhtul läheb sealt mööda mees, kes suundub asundusse, mida enam ju polegi. Öö on tulekul, tee pikk ja võssa kasvanud - küll homme jõuate minna, leiab naine, ja pakub mehele ulualust. On kuuvalge, unetu öö. Kahe üksildase inimese napid jutud vihjavad elatud elule, kunagisele armastusele, luhtunud lootusele. Räägitakse vähe, minevikust antakse vaid aimu, teineteise nimesidki mõistatakse. Kuid - juba sedagi on nii palju, et tänulik olla.

"Sild"

Kaks vanakest on vihmasel ööl kaugel soosaarel oma toas, oma voodites, kust nad enam tõusta ei jaksa, ei ahju kütma, ei klaasi vett tooma. Tormihääled lasevad karta, et tuul viis sillagi minema. On tunne, et kutsutakse ära. Sel tunnil on vajadus tunnistada, rääkida. Mida? Mida sellist, mida teine veel ei teaks? Ja kas sel hetkel räägitu on ikka tõsi või hoopis tõena tunduv pettepilt, nii palju kordi kujutletud hirm või unistus, et on hakanud tõsi tunduma. Mõlemal on olnud oma elu, ka kuuskümmend aastat koos elades. Käes on tund, mil võib juba kõigest rääkida - aga kas teine üldse tahabki, et teda - nüüd veel - osaliseks kisutakse?

Kristiina Garancis
ED avalike suhete juht
6831 410, 56 676 369
[email protected]