DoSELi esitlusfestival Vallettas näitas Euroopa teatrite jätkuvat igatsust inimkohtumiste ja andmebaaside järele  

Aprillis leidis Maltal Vallettas aset rahvusvahelise projekti DoSEL – Drama of Smaller European Languages esitlusfestival, kus etendusid väikestes keeltes valminud dramaturgial põhinevad lavastused, nende seas Mart Kangro “MEEDIUM” (Von Krahli Teater ja OÜ Olevik). Eesti delegatsiooni liikmena võttis festivalist osa ka teatrikriitik Johanna Rannik, kes kirjutas ülevaate etendustel nähtust ja aruteludel kuuldust. 

16. kuni 22. aprillini kogunesid rahvusvahelise koostööprojekti DoSEL (Drama of Smaller European Languages) osalejad teisele ühisele esitlusfestivalile, et väikestes keeltes valminud dramaturgiat – ning selle tõlkimist ja lavastamist – avastada-võrrelda-analüüsida. Projekt tõukub Euroopa teatrivaldkonna ühisest soovist rohkem näost näkku kohtuda ning omakeelset dramaturgiat rahvusvahelisel tasandil nähtavamaks ja n-ö liikuvamaks muuta. Seekord koguneti Teatru Malta kutsel Vallettas ning programmi kuulusid lisaks Maltale ka Sloveenia, Horvaatia ja Eesti lavastused. 

Leian, et väikeste kultuuride loomingule on omane teisesustunnetus, mida on tajuda ka siis, kui looming ise ei püüa olla temaatiliselt poliitiline; see hoiak on seni aga toetunud peamiselt arhiivmaterjalidele, teatriteaduse õpingutele ja vestlustele välismaa kolleegidega. Seega haarasin mõistagi võimalusest, kui Eesti Teatri Agentuurist kirjutati ja uuriti, kas sooviksin teatrikriitikuna delegatsiooniga liituda. 

Enne õhtuseid etendusi (ja etendusjärgseid vestlusringe) toimusid festivalinädala jooksul arvukad ümarlauad ja koosolekud nii tõlkeresidentuuris osalejatele kui ka neile, kes vastutavad festivalil osalenud teatrite projektijuhtimise, kommunikatsiooni eest. Mina paraku kummagi hulka ei kuulu – delegaatidele jäävad festivalitiimi koosolekuruumid suletuks. Ometi oli ka „tavadelegaatide” programm väga tihe: muuhulgas toimusid seniste näidenditõlgete avalikud lugemised (sh Piret Jaaksi „Kas loomad oskavada loendada?”), kohtumine Spazju Kreattivi loomekeskuse juhiga ning paneeldiskussioon tehisaru kasutamise võimalikkusest ja tulevikust näidendite tõlkimisel. Siinses lühiülevaates keskendun peamiselt nähtud etendustele, ent kuna mul avanes võimalus ka kõigi projektis osalevate riikide esindajatega intervjuu vormis vestelda, jagan teisigi tähelepanekuid.

Malta

Esitlusfestivali avas Teatru Malta Carmel S. Aquilina näidendil põhineva lavastusega „Ir-Rebħa tal-Ħuta Li Ttir“ („The Triumph of the Flying Fish“, lavastaja Philip Leone-Ganado). Näidend tõukub kreeka sõdurite mässust briti koloniaalvõimu vastu, mis leidis aset Ricasoli kindluses 1807. aastal. Mässu ja selle traagilise mahasurumise paralleelliinina avanevad peategelase, briti neiu Constance’i siseilm ja vaated: ta hakkab varjama mässus osalenud Eliast, kes paneb ta mõistma, et koloniseerija kontekstis ei saa rääkida n-ö leebest valitsejast, „heast” ja „halvast” koloniaalvõimust. Kogu Constance’i senine maailm lastakse piltlikult ja otsesõnu õhku.

Enne etendust loetud kavaleht tõotas ülimalt intrigeerivat poliitilist lavastust, mis põimib koloniaalpärandi ja poliitilise vastupanu teemasid religiooni, müüdi, impeeriumi ja identiteediga – olin elevil ja kujutasin juba ette, kuidas seda meilgi lavale võiks tuua. Paraku sai lavastuse peamiseks komistuskiviks just teemade rohkus: ka vestlusringis tunnistas lavastaja, et lavastuses on otsekui kaks näidendit ühes ning et ta kaalub tulevikus nende eraldi lavastamist. Publik sai vaheldumisi briti kolonistide tšehhovlikku salongikeskustelu (väga lakoonilise lava- ja helikujundusega) ning mälupoliitilist ja süvakehalist kirge. 

Paraku ei jõua „Ir-Rebħa tal-Ħuta Li Ttir“ järgnevate etendusetega küpseda, kuna tundub, et tegu oli festivali jaoks spetsiaalselt välja töötatud lavastusega. Selline valik tekitab minus segadust, kuna kavalehe põhjal oli Carmel S. Aquilina üks Malta olulisemaid lavastajaid ja dramaturge – miks mitte lavastust siis rohkem mängida? Vestlusring oli samas aga väga professionaalselt modereeritud ja sisukas: kui meil jäetakse etenduse ja vestlusringi vahele 10-15 minutit mõtlemis- ja sirutusruumi, algas „Ir-Rebħa tal-Ħuta Li Ttir’i“ arutelu kohe eesriide langedes. Vestlusel osales palju rohkem inimesi, kui ma eeldanuks, ning moderaator suunavad küsimused ja analüütilised kommentaarid rõhutasid lavastuse ja trupi tugevusi – etenduskogemusele mõjus see kindlasti positiivselt. 

Sloveenia

Sloveenia ühiskondliku närviga väikelinnateater, Kranjis tegutsev Prešereni teater tõi programmi Anja Novaki näidendi „The Text of the Body”, lavastajaks Tjaša Črnigoj. Ühe pere kolm naist – tütar, ema ja vanaema – avavad oma kehakogemuse kaudu nii isiklikke traumasid kui ka ajastut, milles nad üles on kasvanud. Kehast räägitakse sealjuures korduvalt kui millestki eraldiseisvast, kuid selle distantseerituse läte on kõigil erinev. Vanaema ja tema kaasaegseid on defineeritud üksnes nende emarolli kaudu; keha on sünnitamiseks ning muu seksuaalne mõõde (saati selline, mis pole heteronormatiivne) on arutelust üdini väljas. Kaheteistkümne aasta jooksul oli tegelane sünnitanud viis last ja kogenud sünnitusjärgset depressiooni, ent teadmiste, ravivõimaluse ja kogukonna puudumise tõttu tähendas see vaid üha süvenevat üksindust. Üks nendest viiest lapsest, näidendi emategelane, on seksuaalvägivalla ohver, ent otsustas jätta abordi tegemata, kuna „head emad aborti ei tee”. See dialoog on lavastatud taskuhäälinguvestlusena ema ja tütre vahel, mis pakub vastupidiselt eeldustele hea annuse võõritust, sest vaevalt olekski nendevaheline ausus tavaelus niimoodi aset leidnud. Niisamuti tütre vastus eelmainitule: „Ja kas sa oled siis hea ema?” 

Ka tütar ise on vägistamisohver ning trauma järel on tal tekkinud anoreksia. Pidevat võitlust ja kontrolli puudumist oma mõtete ja keha üle ilmestab laval see, et Keha kujutatakse eraldiseisva tegelasena, kes lavastuse lõpus 26-aastasena paraku ka elule alla vannub. Metafoorid, mida näidendis kasutatakse, mõjuks eesti feministlikus etenduskunstis tänaseks küll võibolla kulunult (nt „keha on kogemuste mosaiik”), ent nii trupp kui ka publik olid etenduse järel silmanähtavalt liigutatud. Vestlusringis mainis Novak, et näidend põhineb tema isiklikul kogemusel, ja truppki kirjeldas, et barjääri iseenda ja teksti vahel oli kohati keeruline luua. Õrnalt lahendatud ja selgelt nii Sloveenias kui ka mujal oluline, oodatud teemapüstitus.

Horvaatia

Horvaatia Rahvusteatri „Always Be Like a Dragon” (autor Espi Tomičić, lavastaja Olja Lozica) vaatles lisaks kehapoliitikale ka vaesuse ja vaimse tervise häirete pikaajalist rusuvat mõju. On aga tähelepanuväärne, et psühholoogilist (sise)sõda kõrvutatakse lavastuses otsesõnu inimõigustragöödiatega, mis leiavad aset Gazas, Mariupolis ja mujalgi. Kuna ühe lavastuse sees on võetud lahata nii mitu tuumakat teemat, jäid mõned neist lõpuni välja arendamata (nagu Malta lavastuseski). Näiteks on peategelane Peter transmees, kelle perekonnataust avaneb meile mälupiltidena, mida ta teraapias analüüsib. Kui Peter üle pika aja koju naaseb, on suhe emaga niigi konfliktne ja pingeline; tegelased räägivad pigem lapsepõlvest ning sooidentiteet jääb lavastuses tagaplaanile. Samas ei jäänud see etenduse lõppedes ka häirima – vastuoksa, „Always Be Like a Dragon” oli DoSELi esitlusfestivali repertuaarist mu lemmik. 

Publik oli pandud istuma Teatru Manoeli suurele lavale, vaadet saali varjasid jõupaberist seinad. Trupi kanda on ka intensiivne muusikaline kujundus, millele antakse õnneks võimalusi soleerida, mitte üksnes taustale jääda. Lisaks etendajatele on laval ka kaks professionaalset muusikut (Sara Renar ja Dimitrije Simović), kelle tehniline meisterlikkus haaras nii mõnelgi korral kogu saali tähelepanu ning kandis järjepidevust hetkedel, mil tekst liialt killustus. Keriva pingega lõputud jagelused, traumeeritud inimese ootamatud hüsteeriahood ning poliitilised monoloogid võivad kalduda ebasiirusesse ja melodraamasse, ent võivad ka sügavalt liigutada. 

Horvaatia Rahvusteatri trupp on laval tundlik ja tähelepanelik ning hea meelega tutvuksin ka nende teiste rollidega (tundub, et tuleb Zagrebisse minna). Senise teatrikogemuse põhjal kuulun veel nende hulka, kellele meeldib näha ja kuulda õõva ja raskust üsna otsesel kujul. Kodumaistest lavastustest võrdleksin „Dragonit” näiteks Noorsooteatri „Plekktrummi” ja Linnateatri „Krumiga”, segades sinna ka päevapoliitilisust, millega paistavad meie teatrimaastikul silma pigem etenduskunstnikud. 

Eesti

Festival kulmineerus Mart Kangro „MEEDIUMiga”. Tegu oli programmi ainsa soololavastusega, lisaks pean seda programmi ainsaks etenduskunstilavastuseks. Vormilist teistsugusust rõhutas Teatru Manoeli lava black-box’i-lik lakoonilisus; publik istus näoga saali poole, sellesama lava peal. Suur sametkardin tuletas vahel siiski meelde, et teisel pool on kuldnikerdustega rõdud. Maltal oldud nädala jooksul sai Eesti delegatsioon nii mõnigi kord kuulda, et „MEEDIUMi” etendust oodatakse väga (või suisa kõige rohkem) – oli uhke tunne küll. Sloveenia delegaatide elevuse läte oli väidetavalt „Fun Fact”, mida ka Ljubljanas mängiti; teiste delegaatide puhul eeldan, et uudishimu tekitas just eelmainitud teistsugusus.

Rahvusvaheliste festivalide üks paratamatusi, vähemalt veel täna, on tõlke konarlikkus (selle probleemi kallale julgeksin AI-entusiastid isegi et saata). Subtiitrid on originaaltekstile truumad ja detailsemad, ent pahatihti veab tehnika alt: tiitrid jäävad laval kõlavast tekstist maha või ütlevad sootuks üles. Sünkroontõlget kohtab õnneks üha vähem (kindlasti on ka teatreid, kes pakuvad heal tasemel sünkroontõlget, aga mina pole seda veel kogenud). Kuna „MEEDIUM” on väga sõnamänguline lavastus, esitas Kangro seda ingliskeelsena. Väikeste keelte dramaturgia esitlusfestivalil on teiste keelte kuulmine küll osa võlust, ent selline lahendus näis ka publikuliikmena parim, kuna „MEEDIUM” toetub Kangro füüsilisele kehale, kohalolule ning kontaktile publikuga, mitte ainult keelekõlale. Liiatigi oli subtiitritega probleeme nii Sloveenia kui ka Horvaatia etendustel (esimese puhul kadus tõlge veel täpselt puändi ajal ära). Olles nüüd lavastust kahes keeles kuulnud, on sõnamängulisus ning viited poliitikale ja popkultuurile eesti publikule muidugi selgemad, ent jõudsid ka Vallettas pärale. 

Näidend, mille saanuks kirjutada ainult eestlane

Üllatav oli festivali vältel nii vestluste kui ka etenduste najal avastada, et osalevad riigid tajuvad emakeele rolli dramaturgias ja kultuurilises identiteedis võrdlemisi erinevalt. Üldine seisukoht näis olevat, et selmet omakeelse dramaturgia kaudu otseselt rahvusidentiteeti kinnistada, peetakse olulisemaks üldinimlike teemade käsitlemist ning identiteedi kriitilist uurimist. Mulle paistsid programmi vaadates läbivate teemadena silma kehapoliitika ning teisesuse küsimused, ent eri Euroopa riikide teatreid esindanud vestluskaaslased olid pigem eriarvamusel (muiates ka, et minu vaade on klassikaline teatrikriitiku perspektiiv). 

Baski ja katalaani dramaturgia esindajad omistavad omakeelse teatri olemasolule paratamatult teistsuguse tähenduse kui riigid, kelle omariiklus on kindlalt välja kujunenud. Nende jaoks on oma dramaturgia tutvustamisel ka kultuurilise ja poliitilise enesekehtestamise mõõde, sest tugev ja omanäoline rahvuslik identiteet (mille oluline osa on ka kultuur) on üks pehme võimu selgemaid näiteid. Pehme võim on omakorda viis legitimiseerida omariiklust ning tagab rahvusliku liikumise jätkusuutlikkuse. Sellegipoolest rõhutasid ka baskide ja katalaanide esindajad eelkõige vajadust tutvustada oma autoreid rahvusvahelisel väljal ning luua neile uusi (koos)töövõimalusi.

Iseasi on aga, kas praegune festivaliformaat on parim viis eri keeltes valminud dramaturgia tutvustamiseks. Kui ma oleks teatrijuht või kirjandustoimetaja, kes külastab festivali lootuses värsket ja kõnekat välismaist dramaturgiat leida, kohtuksin küll paljude kasulike kolleegidega, ent konkreetsed näidendid, millega projekti raames rahvusvahelise levitamise eesmärgil töötatakse, oleks jäänud siiski üsna häguseks. Neid esitleti 19. aprillil avalikul ettelugemisel, esitajateks Teatru Malta näitlejad. Esitatud katkendid olid väga lühikesed ja sulasid lõpuks üheks veidi raskestijälgitavaks tekstimassiiviks. Programmis oli ettelugemiseks plaanitud kolm tundi, ent üritus oli teadmata põhjusel poole lühem – oleksin meeleldi igasse näidendisse rohkem süvenenud. Kindlasti oleks abi olnud ka esitatavate näidendite ja autorite nimekirjast jmt füüsilisest, visuaalsest materjalist. Delegaadina tutvusin küll teiste riikide dramaturgiaga, ent on üsna keerukas otsustada ühe lavastuse põhjal, kas süüvida päritoluriigi ülejäänud näidendite andmebaasi (eeldusel, et see eksisteerib).

Minu hinnangul on DoSELi näol igatahes tegu tänuväärt algatusega ning osalejate sõnul on selle suurim kasutegur olnud üksteisega näost näkku kohtumine ja teatrimudelite võrdlemine. Näiteks ilmnes, et sugugi kõigil riikidel pole ühist ja avalikku näidendite andmebaasi – Eesti Teatri Agentuuri panust dramaturgia ligipääsetavusesse ei tasu iseenesestmõistetavaks pidada. Regulaarsed kohtumised aitavad töötada välja üleeuroopalist toimivat teatrivõrgustikku (võrgustik küll eksisteerib, ent päriselt saadakse harva kokku) ning tõenäoliselt sünniks seeläbi ka koostöölavastusi, rahvusvahelisi tuure jmt. Projektikaaslaste dramaturgiaga tutvumiseks näivad DRAAMA-taolised ülevaatliku programmiga festivalid täna aga eesmärgipärasemad.

Johanna Rannik

Pildil stseen Prešereni teatri lavastusest “The Text of the Body“. Foto: Borut Bučinel