Anne-Liis Maripuu kaitseb Tartu Ülikoolis doktoritööd moderntantsu teemal

14. oktoobril 2025 algusega kell 13.00 kaitseb Anne-Liis Maripuu teatriteaduse erialal doktoritööd “The Role of Modern Dance in Shaping Artistic and Gender Discourses in Estonia in the 1920s” (“Moderntants kunstilise ja soodiskursuse kujundajana Eestis 1920. aastatel”). Kaitsmine toimub Tartu Ülikooli senati saalis (Ülikooli 18-204).

Doktoritöö juhendajad on Anneli Saro (Tartu Ülikool) ja Heili Einasto (Tallinna Ülikool), oponent Hanna Järvinen (Helsingi Kunstiülikool).

Doktoritöö kokkuvõte: “Doktoritöös uurin, kuidas jõudis moderntants Eestisse ja millist mõju avaldas see valitsevale soolisele ja kunstilisele diskursusele. Moderntants on lavatantsu žanr, mis sündis 20. sajandi alguses ja jõudis Eestisse sajandi teisel kümnendil. Erinevalt balletist olid moderntantsu juhtfiguurideks naised. Uus kunstivorm andis neile tööd ja sellega võimaluse elada iseseisvat elu. Lisaks sellele said naised võimaluse teostada end nüüd ka koreograafina, st tantsude loojana. Kõrvale heideti kõik, mis oli balletiga seotud, lavale jõudsid uued lood uutmoodi naistegelastega, kes väljendasid end “vabalt” liikudes. Moderntantsu sünniga lõppes balleti ülimus lavatantsus.

Kasutan mõistet “moderntants” katusmõistena. Moderntantsu sees on võimalik eristada erinevaid suundumusi, mis erinesid liikumiskeele ja tehnika poolest. Vaatlusaluse perioodi olulisimateks suundumusteks olid plastiline tants ja väljendustants (saksa keeles Ausdruckstanz).

Uurimistöö hõlmab ajaperioodi 1910. aastate keskpaigast kuni 1930. aastate lõpuni, erilise tähelepanu all on 1920. aastad, mil moderntants saavutas suure populaarsuse ja kujunes kõrgelt hinnatud kunstivormiks. Väitekiri keskendub kahele vähe uuritud tantsijale ja koreograafile, Elmerice Partsile (1878–1974) ja Gerd Neggole (1891–1974). Mõlemad olid 1920. aastatel tegevad peamiselt soolotantsijatena. Mainimata ei saa jätta Herman Kolti nime, kellega Parts 1926. ja 1927. aastal esines.

Doktoritöö koosneb katuspeatükist ja neljast artiklist. Artiklites analüüsin erinevatele mõistetele ja teooriatele tuginedes moderntantsuga seotud diskursuseid: Edward Saidi rändavate teooriate mõiste ja Dongchao Mini edasiarenduse abil vaatlen, mis juhtub tantsuspetsiifilise teadmisega, kui need satuvad uude kultuurilisse konteksti. Transgressiivsuse mõiste abil uurin saja aasta eest valitsenud kunstidiskursust ja analüüsin, kust jooksis piir kunsti ja mitte-kunsti vahel. Jacques Rancière’i kunstide režiimi mõiste aitab kõige paremini välja tuua moderntantsu transformatiivse potentsiaali. Judith Butleri soo performatiivsuse mõistele tuginedes vaatlen, kuidas Parts ja Neggo kujundasid omaaegset soodiskursust.”

Doktoritööga saab tutvuda Tartu Ülikooli DSpace’is.

Pildil Gerd Neggo tantsutrupp. Foto: Karl Hugo Akel / Eesti Ajaloomuuseum