24. augustil kaitseb Merilin Jürjo Tartu Ülikoolis doktoritööd “Teatrietenduse psühholoogiline vastuvõtumudel”

24. augustil 2026 algusega kell 12.00 kaitseb Merilin Jürjo Tartu Ülikoolis teatriteaduse erialal doktoritööd “Teatrietenduse psühholoogiline vastuvõtumudel”. Avalik kaitsmine toimub aadressil Ülikooli 16 ruumis 218.

Doktoritöö juhendajad on professor Anneli Saro ja lektor Astra Schults, oponent emeriitprofessor Willmar Sauter (Stockholmi ülikool).

Doktoritöö kokkuvõte: “Miks me läheme teatrisse ja miks mõned etendused meid sügavalt puudutavad? Käesolev uurimus püüab mõista, mis toimub meie psüühikaga teatrietenduse ajal ning miks teatud lavastused meid kõnetavad, teised aga mitte. Selleks uuriti nii retseptsiooniteooriaid kui ka psühholoogilisi protsesse ning loodi neist integreeritud mudel, mis kirjeldab vaatajaga toimuvaid psühholoogilisi protsesse.

Uuring koosnes neljast etapist, kasutades teoreetilist analüüsi ja sünteesi, etenduste analüüsi, küsimustikke ja süvaintervjuusid. Analüüsi allikateks olid nii näidendid „4.48 Psühhoos“ (Sarah Kane, 2000) ja „Emesis“ (Heneliis Notton, 2022) kui ka lavastused „Kui sa tuled, too mul lilli“ (Ugala teater, lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle, 2021), „Musträstas“ (Nuutrum and Oliivipuu OÜ, lavastaja Johan Elm, 2022), „Mefisto“ (Eesti Draamateater, lavastaja Kertu Moppel, 2021), „Issanda loomaaed“ (Endla teater, lavastaja Laura Jaanhold, 2022) ja „Ühiskondlikult kahjulik element“ (Vaba Lava, ideeautor Siret Tuula, lavastaja Helen Rekkor, 2024).

Selle tulemusena valmis psühholoogiline vastuvõtumudel, mis integreerib endaga teiste hulgas ootushorisondi, identifitseerumise ja empaatia ning varasemad elukogemused, hoiakud, tähelepanu-, grupi- ja mäluprotsessid. Uuring tõi esile individuaalsed erinevused nii varasemate kogemuste kui ka kognitiivsete moonutuste osas, selgitades, miks vaatajate tähelepanekud ja tõlgendused samast etendusest võivad oluliselt erineda. Samuti näitas töö, milline mõju võib olla teatrietendusel meie hoiakutele – nii nihutada kui ka kinnistada neid –, sõltuvalt sellest, kas lavastus käsitleb ühiskondlikult avatud ja ambivalentset teemat või juba varasemate teadmistega kinnistatud küsimusi.

Uuring rõhutab ka teatri rolli vaimse tervise ja heaolu toetajana: etendused ning nende vastuvõtu aluseks olevate protsesside tundmine võivad suurendada empaatiat, süvendada enesereflektsiooni ning pakkuda terapeutilisi võimalusi. Nii näitab töö teatri võimet esitada päriselu autentselt kui ka selle laia mõju ulatust vaatajate kogemustele.”

Doktoritööd saab lugeda Tartu Ülikooli DSpace’ist.

Foto: Andres Tennus / Tartu Ülikool