Lavastused

Kirjanduslooline lavakava siurulaste elust ja saatusest 1940-1951

Teksti autor Margus Kasterpalu
Lavastaja Jaanus Rohumaa
Kunstnik Mae Kivilo
Videokujundaja Kiur Aarma
Valguskujundaja Priidu Adlas
Helikujundaja Raido Linkmann
Laval Toomas Kiho, Kalev Kudu, Urmas Kõljalg, Ilmar Raag, Maris Jesse, Margus Kasterpalu, Tiit Pruuli
Klaveril Toomas Lunge

Kirjanduslooline lavastus "Siuru sügis" on mõtteline järg lavastusele "Siuru. Carpe diem", mille tõi lavale Tartu Ülikoolis tegutsenud luuleteater Valhalla 1985. aasta novembris ja mis jutustas kirjandusliku rühmituse Siuru sünniloo (1917).

Siurulaste hulka kuulus ka tulevasi pagulaskirjanikke, kelle teostest ja eluloost Nõukogude kirjanduslugu pigem vaikis (Gailit, Adson, Under, Visnapuu). Nii oli nende tekstide avalik esitamine 1980ndatel märgiline ja mitte ainult kirjandussündmus. Üks Valhalla liige on meenutanud: "Me lugesime Underi sonette sirelitest ja lõppematutest sukkadest, aga kõik said aru, et jutt käib vabadusest."

Nüüd, 40 aastat hiljem, otsustas Valhalla korraks kokku tulla, et rääkida siurulaste saatusest pöörasel ja pöördelisel ajal, aastatel 1940–1950. Kirjandusteadlane Tiit Hennoste "Siuru sügisest": "Siuru kevad oli lühike, rõõmus ja lõõskav. Sellele järgnes paarkümmend aastat viljarikast suve. Aga kuldset sügist ei tulnud. Tulid okupatsioonid, repressioonid ja pagulus. Neis lugudes räägivad siurulased mitmendat korda oma kevade kirgedest ning esimest ja ainsat korda ka Siuru sügise süngusest. Neis lugudes saavad kokku elu, ilu ja valu."

"Siuru sügise" lugu põhineb rühmituse liikmete loomingu, kirjavahetuse, mälestuste ja
ajakirjanduses avaldatud tekstide katketel, mida lugedes tundub, et kultuurilool on meile
jätkuvasti midagi öelda, isegi õpetada. Mis näiteks tingis selle, et vanad sõbrad valisid
murranguaastatel eri poole? Miks mõni neist läks ja teine ei läinud üle mere? Kuidas mõjutas siurulasi Barbaruse vabasurm? Kuidas sai Tuglas endale Underi maja?

Kui 40 aastat tagasi rääkisid noore Underi ja Visnapuu erootilised värsid meile lavalt justkui vabadusest, siis nüüd, aastal 2025, küsib vana Tuglas kommunistiks hakanud sõbralt Semperilt: "Mis sa arvad, kui sa oleks tulevikku teadnud, kas oleksid siis kolmekümne üheksandal öelnud, et ei kuulu nende hulka, kes eriti nukrutsevad Eesti saatuse pärast muutunud oludes?"

Me ei tea, mida päris Semper oleks sellisele küsimusele vastanud. Me tegelikult ei tea ka seda, mis vastuse me ise "muutunud oludes" anda võime. Selliseid küsimusi on aga vaja küsida ja mitte ainult endalt. Kirjanduslugu ei anna meile vastuseid. Aga paneb mõtlema valikute (või nende puudumise) üle.