Lavastused

Kunstnikud Riina Degtjarenko ja Ervin Õunapuu
Tõlkija Margus Alver

Osades Priit Võigemast ja Hendrik Toompere

Igaühel on raha vaja, aga…
JUHATAJA: Kuulge... Kahjuks asjad nii ei käi. Krediidikomitees vaadatakse iga laenutaotlus luubiga üle, ja midagi pole parata, aga teie ei täida minimaalseidki tagatisnõudeid. Te võite mõnes teises pangas õnne proovida, aga ausalt öelda ma kardan, et ilma tagatisvarata ja ilma maksujõuliste käendajateta on teil laenu saada väga raske.
ANTONI: Raske, kuid mitte võimatu.

Selle dialoogiga on vigurid malelauale seatud, avangu teinud ja läheb lahti manipuleerimise meistrikursus. Tegelasi on vaid kaks, pangast 3000-eurost laenu küsima tulnud mees ja pangakontori juhataja. Mängu ilu ja põnevus sünnib aga sellest, kuidas hakkab muutuma väljapressija ja järeleandja, olukorra peremehe ja tupikus olija positsioon. Duelli ei peeta mõistagi mitte jõuga – ei, kõik jääb lauataguse vestluse vormi. Kuid ometi saatused pöörduvad! Manipuleerija parim abimees on teadagi teise inimese hirm. Toida hirmu vajalike sõnadega, anna talle piisavalt materjali ja ta ehitab inimesele silme ette kõikvõimalikud ja -võimatud kohutavad pildid ja aitab neid kujutlusi ka tõe pähe võtta.

Autor Jordi Galceran on öelnud, et talle on alati meeldinud lood kelmidest ja et peaaegu kõigis tema näidendites on tegu petturitega. Küsimusele, kas ta on ise kunagi olnud manipuleerija või manipuleeritav, vastas ta: „Minu elul pole minu näidenditega midagi pistmist. Aga kõik me oleme manipuleeritava rollis. Piirdun sellise vastusega, et ma olen abielus“ (intervjuu „Lekke“ kavalehel).

Eesti Draamateatris on Hendrik Toompere varem lavastanud kolm Jordi Galcerani näidendit: „Grönholmi meetod“ (2008), „Cancún“ (2011) ja „Leke“ (2013).