Näidendite­laenutamise haldamise ligipääsu saatmiseks on tarvis end autentida. Administraator võtab vajadusel ühendust.

Teil ei ole teatristatistika nägemisõigust!

Hüppa põhisisu juurde

See the latest info of Estonian theatre

See the latest info of Estonian theatre

Elu on unenägu

Autor:
Pedro Calderón de la Barca
Lavastaja:
Lembit Peterson
Esietendus:
8. mail 2026 Tallinna Linnateatri suures saalis
lavastus-pic

Autor Pedro Calderón de la Barca
Tõlkija Jüri Talvet
Lavastaja Lembit Peterson
Kunstnik Jose Manuel Castanheira (Portugal)
Kunstniku assistent Rui Manuel Francisco (Portugal)
Kostüümikunstnik Riina Vanhanen
Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater)
Videokujundaja Tom Tristan Kidron
Helilooja German Diaz (Hispaania)
Koreograaf Eve Mutso
Koreograafi assistent Eva Lotta Kliimask
Osades Kaspar Velberg, Kristo Viiding, Kristjan Üksküla, Rain Simmul, Indrek Sammul, Sandra Uusberg, Maria Ehrenberg ning Rea Haljasmäe, Helo Kaplinski, Karel Käos, Karl Aleksander Lilje, Sundari Lüllmann, Mari Jete Mere, Anna-Magdalena Peterson, Jonathan Peterson, Klara Helena Peterson, Maximilian Rootsmäe, Eerik Song ja Simone Süvari

Hispaania kuldajastust pärinev "Elu on unenägu" üks Euroopa baroki mõjukamaid näidendeid, mida on mängitud ja lavastatud läbi sajandite väga erinevates kultuurikontekstides. Näidendi keskmes on väljamõeldud Poola kuningas Basilio, kes on ennustuse tõttu veendunud, et tema poeg Segismundo kasvab tulevikus türanniks ja isatapjaks ning põhjustab riigi hukatuse. Selle ajel laseb kuningas vastsündinud poja vangistada üksildasse torni mägedes. Aastate pärast hakkab südametunnistus teda siiski vaevama. Segismundo uinutatakse rohtude abiga magama ja tuuakse lossi, et tema käitumine proovile panna.

Calderón ei käsitle oma näidendis üksnes poliitilist võimu ja individuaalset saatust, vaid esitab universaalseid küsimusi inimese vabaduse ja vastutuse ning tegelikkuse olemuse kohta. "Elu on unenägu" on allegooriline värssdraama, kus barokile omane maailmatunnetus – elu kaduvus, näivus ja muutlikkus – põimub varauusaja filosoofiliste aruteludega vaba tahte üle. Calderóni kuulus motiiv, et inimelu sarnaneb unenäole, ei vii nihilismi, vaid eetilise vastutuseni: kuna tõde on ebakindel, muutub moraalne valik veelgi olulisemaks. Just see mõttepingestatus ja poeetiline sügavus teevad näidendist ajatu teose, mis kõnetab ka tänapäeva vaatajat.