Lavastused

Autor-lavastaja Britt Kõrsmaa
Visuaalkunstnik Mikk-Mait Kivi
Helikujundaja Hendrik Kaljujärv
Stsenograaf Natali Mällo
Etendajad ja kaasloojad Maarja Tosin (Eesti), Markus Ian Monak (Eesti), Shion Yokoo-Ruttas (Eesti/Jaapan), Triin Kauber (Eesti)
Produktsioon CPPM Manifestal ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Toetab Eesti Kultuurkapital

"omailma äärealal" on vastus lavastusele "puudu(tus): üks luigelaul", mis ei ole kunagi toimunud. Briti diplomilavastus "puudu(tus): üks luigelaul" pidi esietenduma Pirita TOP-i tühjas basseinis. Lavastuse kirjeldusest võis lugeda:

Pirita TOP hotelli-ja spaakompleks on seisnud aastaid tühjana, oodates ehitustöid, millega teda asutakse uuendama. Lammutustöid alustatakse basseinist. Bassein on ajas tardunud, tühjana seistes on ta kaotanud oma funktsiooni, oma elu mõtte, ta ootab oma surma. Ta on piiripealses olekus, juba kõduneb, kuid veel eksisteerib oma praeguses olekus. See on üks pikk, välja veninud hüvastijätt. Lähenev hukatus on pannud tühja basseini absurdselt traagilisse, eksistentsialistlikku olukorda. “puudu(tu)s: üks luigelaul” on ärasaatmine, pühendus, itk, riitus, kutse, ilmajäetuses kümblemine, tühjuse kallistus.

Iroonilisel kombel on ruumi reaalne elukäik kehastanud Briti kunstilist kontseptsiooni. Olles jäetud talveks loodusjõudude valda, ei olnud ruum enam võimeline kevadel olema võõrustajaks lavastusprojektile. Võimust on võtnud tunduvalt pragmaatilisemad protsessid: kõdunemine, mürgise hallituse vohamine ning hoonestruktuuride ebastabiilseks ja lagunemisohtlikuks muutumine. “omailma äärealal” on Britt Kõrsmaa diplomilavastus 1.2, mille protsess on peegeldanud selle kunstilist sisu: lagunemine ja taasloomine, lein ja katarsis ning pidev muutuses ja voolus olemine. See on kohaspetsiifiline lavastus, mis uurib kaduvust, ajalikkust ja kulgu. See on keha-ja kohapõhine meditatiivne teekond, mis mõtiskleb aja kui paradoksi üle. Inimkehad astuvad kontakti voolava veega, uurides selle toimevõimet ja tajumuslikkust ning süüvivad sellesse koostoimesse. 

Lavastus "omailma äärealal" on dialoog kahe erineva koha, kahe seisundi, kahe maailma, kahe ajahetke ja lugematu arvu olendite vahel. Püsimatus ja pidev transformeerumine on kõige elus-ja olemasoleva pärisosa. Kuidas me kohaneme paikadega, mis on muutunud kasutuks, elamiskõlbmatuks, isegi ohtlikuks? Kuidas tuleme toime võimetusega kontrollida kulgu? Kuidas võtame vastu iseenda teisenemise?

Britt Kõrsmaa (1988) on Eesti tantsu-ja etenduskunstnik ning koreograaf. Hetkel on ta lõpetamas magistriõpinguid kaasaegsete etenduskunstide (CPPM) erialal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafia erialal ning töötas enne CPPMi õppima asumist peamiselt tantsija ja koreograafina teatrilavastustes, mitmesuguste ürituste ja projektide raames ning tegi koostööd erinevate muusikaartistidega. Näiteks on ta loonund koreograafia Vanemuise lavastustele "Beatrice" (2017), "Persona" (2019) ja "W" (2019) ning astunud üles Eesti Vabariigi aastapäeva kontsertlavastuses "Igal linnul oma laul" (2020).

Briti tõi CPPMi soov süvendada oma loomepraktikat, liikuda lähemale iseendale ning leida oma hääl kunstnikuna. Briti soololavastus "practice makes peculiar"/"harjutamine teeb mei… d iseäralikuks" uuris hermeetilises keskkonnas tegutsemise absurdsust läbi väljavõtte isiklikust ajaloost ning häälekasutust reaalses ja imaginaarses ruumis. Britti huvitab publiku ja etendajate autentne kohtumine ajas ja ruumis ning need potentsiaalid, mis selles kohtumises sisalduvad. Tema lähenemises peitub püüe leida tegelikku kohalolu ja kontakti ning ühisväljas jagada taju- ja seisundipõhist kogemust.