Lavastused

Lavastaja-kunstnik Vladislavs Nastavševs
Laval Marika Vaarik, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Juhan Ulfsak.

Kõikide päevade lõpus, kõikide tunnete lõpus, kui maastik sulgub ja viimasedki teod on tehtud, jääb vaid küsimus tõest. See küsimus ei kao, olgu elulugu milline tahes, olgu ajastu milline tahes, katku tõde mis tahes ladestused.

Kuskil Eestis, aga võib-olla hoopis kuskil mujal, põrm on ühesugune, igavene. Koht nimega Harala. Mööduvad päevad, kuud, aastad, riigikorrad, sajandid. Inimesed elavad oma elu. Igaühest jääb järgi lugu, elulugu. Jääb kuhugi õhku maastiku kohale. Teistele avastada, mõistatada, tõlgendada, naerda, nutta. Mõned nimetavad seda mäletamiseks, kuid mine tea. Raamatute, millesse need lood aastakümnete jooksul on kogutud, kaantele on trükitud autori nimi: Mats Traat.
Aga seegi ei taga veel mingit kindlust. Mats Traat on nimi niisamuti nagu Einar Viirandi, Serafima Bedova või Tõeleid Raabe. Elulugu on kellegi elu lugu, olgu või väljamõeldud. Kuskil ridade vahel heljub rahvuskehandi vaim ja küsimus, kas ja kui, siis kuidas puutub sellesse kehandisse üksikisiku päevade ja tunnete summa. Piir asise ja poeetilise, isikliku ja ühiskondliku, kindla ja käest libiseva vahel on voolav. Haarad sügavamale ja sügavamale tõe järele. Millest räägivad need elulood ja nende rääkimise vajadus tegelikult?

Läti uue põlvkonna ilmselt märkimisvärseim lavastaja Vladislavs Nastavševs (1978) on lavastanud Lätis, Venemaal, Suurbritannias ja Austraalias. Lavastamist on ta õppinud Peterburi Teatriakadeemias (SpbGATI) ning Londoni Kunstiülikoolis Central Saint Martins. Enim tähelepanu on pälvinud tema tööd Riia Uues Teatris ja Moskvas Gogoli Keskuses, kus ta on lavastanud Ivan Buninit, Mihhail Kuzmini, Euripidest ja Rainer Werner Fassbinderit.

NB! Laval suitsetatakse.