Lavastused

KorFest Weekend: Eliis Nigola ja Piia Marie Leesme lõpulavastused

"Mõju"

Lavastaja ja koreograaf Eliis Nigola
Helikujundajad Elis Koppel, Mario Maalt
Valguskujundaja David Truusa
Juhendajad Külli Roosna, Kenneth Flak, Sille Kapper-Tiisler
Mentor Keithy Kuuspu
Tantsijad Eva Metspalu, Helen Agu, Karin Aarelaid, Lisette Taube, Maria Schotter, Monika Annijärv

Oleme omavahel seotud. Kõigel, millega kokku puutume, on meile mõju ja samuti mõjutame ise kõike. Kas, kui palju ja millisel moel ümbritseval ennast mõjutada laseme? Kui tugev ja nähtav on mõju, mille endast maha jätame? Miks teeme just seda, mida teeme? Kas tajume, millise jälje jätame?

Motivatsioon? Demotivatsioon? Isiklik otsus? Ühised otsused?

Teadlik valik? Teadlik valik.

Juhus? Juhus.

Paratamatus? Paratamatus.

Õnn? Õnnetus?

Minu ainulaadne mõjutatud teekond...

Meie ristuvad teed...

Oleme jõudnud siia...

Me teame, et oleme mõjutatud. Me teame, et mõjutame. Milline oleks olnud meie tee teistsuguse mõju korral? Me kõik oleme üksteisest mõjutatud, tahame seda või mitte. Tõesti, oleme, tõesti, nii palju.

***

"In Loving Memory Of"

Lavastaja ja koreograaf Piia Marie Leesme
Helikujundaja Kaspar Leesme
Valguskujundajad Amanda Tender, David Truusa
Juhendajad Külli Roosna & Kenneth Flak
Tantsijad Karmen King, German Frolov, Lisette Taube, Monika Annijärv, Amanda Tender

Kes olen mina? Kes oled sina? On seal meie? Ma saan sind kogeda ilma sind isiklikult tundmata. Kust algad sina? Kust algan mina? Miks oled minuga niivõrd sarnane, olles nii erinev? Ma ju isegi võib-olla ei tunne sind. Vähemasti pole me kunagi kohtunud. Või siis…

Inimese identiteet on nagu sibul: kihiline. Mida enam kihte maha koorid, seda maitsvam ja rõõmustavam roog valmib või siis ainult pisaratevool suureneb. Iga kiud on põimunud teistega, kuid kannab oma lugu, oma tundeid, oma mälestust. Identiteet on kiuline.

Mu keha kannab MINU lugu, minu kogemusi ja minu ELU, arusaama iseendast, sellest, kes olen. Sellest, mida ei saa sõnadesse panna.

Ta on seal, on osa minust. Sa võid tunda, kuid ei pruugi. Ma isegi ei pruugi tähele panna, kuid ta on seal. Hetkega saab mu kehast vormivaht, mis imab endasse kogemata jäänud emotsiooni ning talletab selle rakkudevahelistele riiulitele, et oma aega oodata.

Ta on seal, ma isegi ei pruugi teada. Ka sina ei pruugi märgata, kuid me kõik tunneme ja tajume, et see tundmatu on ootejärjekorras ning halvab ruumi.

Ma mäletan? Või kas ma tahan mäletada? Miks mina mäletan nii ja sina hoopis teisiti? Kellel on siis õigus? või on see meil mõlemal? Mälestus mu peas seab kõik tagurpidi. Nagu unenäos, kus majast saab laev ja voodist kosmosesüstik.

Identiteet on nagu sibul: kihiline. Keha- ja meelevahelised kihid, kus olevik ja minevik põimuvad. Need kihid on erinevad. Uusim kiht tuli eile, vanim juhtus minust kinni haarama ehk isegi 100 aastat tagasi.

Et teada, kes olen mina, pean teadma, kes oled sina ja kas seal on meie.

Oma lõputöös uurin mälestuste ja tunnete mõju kehale ning loon nende taaskehastuse läbi koreograafilise liikumise.