Lavastused

Lavastaja Irina Tomingase sõnul on saabunud psühholoogia ajastu. Vapramad püüavad iseennast mõista, iseendaga kohtuda, oma eksistentsi vertikaali üles ehitada. Aga on ka teisi, kes jooksevad iseenda eest ära, nihutades olude ja lähedaste kaela ebaõnne ja kurbust. Meie mugavas ajastul, kui elame soojades kodudes, sööme mitmekesist toitu, lõbustame oma aju vidinatega, pakutakse meile tohutut valikut teenuseid, meelelahutust, tähelepanu kõrvalejuhtimist, parendusi – me muutume tahtmatult muretuteks inimesteks, kes elavad millelegi mõtlemata, lakkavad arenemast. Justkui kaoksime reaalsusest, lülitaksime end välja. Ja kes on süüdi meie kohmakas elus – me ei taipa.

Siin on otsene paralleel Tšehhoviga: ta elas aadli vaesumise ajastul, mis oli harjunud elama pärisorjade tööst, ja ammu unustanud, kuidas enda eest vastutada. Seepärast tahame vaadata näidendi kangelasi korraga nii Tšehhovi perspektiivist kui ka läbi modernsuse prisma, läbi meie tänase päeva.

Tšehhov vaatab läbi mehe silmade, kes suutis oma elu perekonna kitsast eluviisist välja tõmmata: mitte vihastada, mitte lasta asjadel käest libiseda (nagu muide tegid tema vennad), vaid kasvada meheks, kes "pigistab endast orja tilkhaaval välja". Ta hoolitses oma perekonna eest, ehitas koole, haiglaid – ta vastutas talle antud elu eest.

Ja näidendis "Kirsiaed" elavad esteetiliselt arenenud, rafineeritud, haritud inimesed, kes aga ei tea, kuidas teha ühte asja – vastutada oma elu eest.

Kuid on väga oluline, et Tšehhov on äärmiselt õrn. Ta ei pilka oma kangelasi: ta kui inimene mõistab neid ega mõista nende üle kohut, vaid ainult kurvastab – seepärast on näidendi intonatsioonid nii kurvad. Tšehhov justkui ütleks: "Vaadake, millised imelised, lahked inimesed ei suuda korda taastada iseendas, oma hinges. Inimesed, kes vooluga kaasa lähevad, on kaotuste pärast väga kurvad, mõistmata, et elu enda ümber saab muuta ainult iseendast alustades. Siis omandab elu rõõmsad noodid ja aed õitseb."

Selleks, et AED õitseks, tuleb seda kasvatada, mitte selle kaotuse pärast pisaraid valada. See on sisemine vabadus: sisemise, sügava "mina" otsinguil pidades meeles vastutust – ennekõike omaenda "mina" eest.

Etendused on vene keeles. 

Kestus: 2 tundi ja 30 minutit kahes vaatuses