Lavastused

Laval Annemai Mutso

Alguses valame Sulle sooja tee. Kui oled end aurava teekausiga toolile toetanud, algab ka meie teekond. Laval on tüdruk (Annemai Mutso), kes töötab suurel ja kõledal turbaväljal. Tema ülesandeks on päevad läbi tassida turbaplokke ühest kohast teise. Tundub nüri töö? Ja ongi! Kuid sellel hapul maastikul on oma peidus pool. Elavate helide ja häälte saatel (Loore Martma ja Tanel Kadalipp) idaneb sellest midagi hoopis suuremat. See on lugu ühe tüdruku kasvamisest töö, igapäevaste korduste ja mõningate paratamatute nurjumiste kaudu. 

„... ja tüdruk istus” on edasiarendus Loore Martma kahest eelnevast soololavastusest „Soolo” (Von Krahl, 2012) ja „Hunt” (Von Krahl, 2014). Autori uurimisobjektiks on kangelase teekond (Joseph Campbell), mängu roll isiksuse loomisprotsessis, üksinduse hetked, inimhinge peidetud osad ning loomislugu. Kui kahes eelnevas loos oli keskmes kangelase rännaku algus ja teele minek, siis seekord kohtub ta arhetüüpse vana naisega. Lavastuses on rakendatud psühhofüüsilise teatri (Phillip Zarrilli) tehnikat. Sealjuures on tõstetud võrdsesse positsiooni erinevad kunstilised osised nagu keha, sõna, heli, valgus ning video.