“Avatar” seab vastakuti vahendirikkuse ja -vaesuse mastaabid ning otsib absurdsuse ja vastuolude vahelt teed inimliku läheduse ja kohaloluni. James Cameroni samanimeline gigantne 3D hittfilm pälvis valdavalt sooja vastuvõtu. Leidus vaatajaid, kelle jaoks lugu liiga lihtsaks ja karakterid kaheplaanilisteks jäid, kuid loo sõnum ja sellesse kätketud unistused olid enamusele vaatajaist südamelähedased, lisaks ka ajastukohased.
Jim Ashilevi ja Cabaret Rhizome toovad lavale hunnitu fantastika varju jäänud rääkimata loo. Ideaalide nimel barrikaadidele tormavaid horde pole. Pole ka otsest vaenlast. Mis juhtub ideaalide ja unistustega siis, kui vabadusvõitleja ja looduse kaitsja jääb pikkadeks aastateks oma üheainsa puukesega üksi? Kui mastaabid tõmbuvad laiadelt lahingutandritelt kokku ühte ainsasse isikusse, kes elab oma eesmärkide tähe all vaikelu, osana loodusest, samas kõigest ja kõigist eraldi. Lavale loodav maailm on 3-dimensionaalne, kuid väga, väga tavaline, ilma Hollywoodi animatsiooni-imede meeliülendava vürtsita. Sinna Emakese Looduse sündmustevaesesse tagataskusse ilmubki ootamatult tavaline Ameerika sõdur, kes tulnukliku metsavahiga koos toob ilmale ime, mis on suurem, kui maailma kalleimasse filmi mahuks.