Ungarlase János Háy näidend esimesel lugemisel

Kolmapäeval, 9. mail kell 16 tuleb Eesti Draamateatri Maalisaalis koostöös Ungari Instituudi ja Tartu Ülikooli ungari keele lektoraadiga esimesele lugemisele János Háy näidend "Géza-poisike" (A Gézagyerek)

Ungari keelest on näidendi Viktória Tóthi juhendamisel tõlkinud Tartu Ülikooli ungari keele üliõpilased Anne-Mari Anderson, Siiri Erm, Siiri Kolka, Mariliis Laurend, Kaidi Lõhmus, Keiu-Nille Ollin, Kristi Valk, Veronika Varep.

Loevad Kaie Mihkelson, Lauri Lagle, Merle Palmiste, Tõnu Oja, Margus Prangel, Taavi Teplenkov, Ester Pajusoo, Tõnu Aav, Raimo Pass. Lugemist juhendab lavastajana Raimo Pass.

Lugemisele järgneb kohtumine autoriga (tõlge eesti keelde).

Prosaist, luuletaja, dramaturg, maalikunstnik János Háy on sündinud 1. aprillil 1960 Vámosmikolas. Ta on lõpetanud Szegedi ülikooli vene filoloogia ja ajaloo erialal, hiljem ka Budapesti ülikooli esteetika erialal. Ta on töötanud toimetajana kirjastustes Holnap, Pesti Szalon ja Palatinus ja õpetab loovat kirjutamist noorkirjanike seltsi JAK kirjanduskoolis ja Ungari Kirjanike Akadeemia kursustel.
János Háy debüteeris 1980. aastate keskel luuletajana, hiljem hakkas avaldama ka proosat, kuid viimastel aastatel on ta enim tunnustust võitnud hoopis oma näidendite eest, mille aluseks on tihti varem avaldatud novellid. Nii on jõudnud lavale näidendid "Géza-poisike" (A Gézagyerek), "Feri Herneri isa" (Herner Ferike faterja), "Senák", mida autor kutsub "jumalanäidenditeks", ja "Onu Pityu poeg" (A Pityu bácsi fia), nn "kuradimäng".

János Háy „Géza-poisike” on groteskne, stereotüüpne lugu ühest Ungari külast, kus inimestel on kaks valikut: kas töötada kivimurrus või olla töötu. Loo peategelaseks on autistlik noormees Géza, kes elab koos oma emaga vaikset elu, kuni talle ühel päeval pakutakse võimalust samuti kivimurrus tööd saada. Keskendudes küll suuremalt jaolt Géza üleelamistele ja emotsioonidele, peegeldab lugu värvikalt ka teiste külaelanike elu ja omavahelisi suhteid. Autor ise nimetab draamat "jumalanäidendiks", mis on tema loodud žanr.

Háy populaarsuse põhjuseks on ühelt poolt see, et ta kujutab nii oma näidendite kui ka proosa tegelasi äärmise empaatiaga, samas oskab ta oma lugejat kõnetada ka väga mõjusal ja vahetul moel. Tema keelt iseloomustab igapäevase keele kasutus, millesse on pikitud ka slängi. Tema näidendite lavastamisel on mitmeid kordi tekkinud konflikte vulgaarsete väljendite sageda esinemise tõttu tema töödes. Ta on vastanud sellisele kriitikale nii: "Tänapäevaste situatsioonidega tegelev näidend ei saa jätta arvestamata sellega, mis seisus keel just antud hetkel on. (…) Ma võin kõnelda vaid olemasolevas keeles."