Rahvusvahelise noore vaataja teatri päeva läkitus

Täna, 20. märtsil 2024 tähistatakse rahvusvahelist noore vaataja teatri päeva. Seekordse noore vaataja teatri päeva läkituse on koostanud rahvusvahelise ASSITEJ keskuse president Sue Giles.

Vii laps täna teatrisse või vii teater täna lapseni!

Selle üleskutse eesmärk on muuta teater kõigile lastele ja noortele ligipääsetavamaks. Täiskasvanutel on selles kaks olulist rolli – üks on hooldaja roll, kes võimaldab ja kontrollib laste ligipääsu kultuurile, teine on kunstniku roll, kes loob teoseid, mis laste ja noorteni jõuavad.

Rahvusvaheline noore vaataja teatri päev 20. märtsil on meie liikmetele üle maailma hea võimalus vaadata ringi ja reflekteerida, mis toimub meie valdkonnas, meie ühiskondades ja meie publikuga. Rahvusvahelise ühinguna, mille eesmärk on ühendada erinevaid loojaid ning edendada laste ja noorte ligipääsu kultuurile, peame küsima endilt meid kõiki puudutavaid küsimusi, peame oma isiklikest muredest ja mõjusfäärist kaugemale vaatama. Ainult nii on võimalik puudutada suuremaid küsimusi inimõiguste ning laste ja noorte väärtuse kohta meie endi jaoks kui ka maailma kontekstis. Mis on meil kõigil ühist?

Me usume teatri mõjujõudu. Teater avardab meie arusaama maailmast mõistuse, südame ja hinge tasandil. See loob võimaluse inimlikuks kontaktiks. See elavdab kujutlusvõimet ning julgustab fantaasialendu, tegeleb keeruliste teemadega südamlikult ja mänguliselt. See kaasab noori inimesi empaatilisse suhtlusesse, mis julgustab individuaalset ja kollektiivset arengut. See kaasab kõiki meeli, et tekitada uudishimu ning kutsuda avastama. See on see, mida me teeme terves maailmas ning me teeme seda asjatundlikult, oskuslikult ja uuendusmeelselt. Me teeme seda tänavatel, suurtes teatrimajades, koolides, kodudes ja lavadel. Me teeme lavastusi laste ja noortega koos, nende jaoks, nende pärast ja neist. Ükskõik, kus nad on. Lapsed ja noored vajavad teatrit ning nende piiratud iseseisvuse tõttu vajavad nad selle kogemiseks täiskasvanute abi. 

Rahvusvahelise teatripäeva lähenedes oleme teadlikud, mis tööd tehakse meie valdkonnas sõja, terrorismi, poliitilise vägivalla, koduvägivalla, vaesuse, kodutuse ja diskrimineerimise tõttu kannatavate laste ja perekondadega. Mõned on küsinud, kuidas on võimalik meid ümbritseva kurjuse ning ebaõigluse keskel veel teatrist ja selle tulevikust rääkida, miks see oluline on. Mina usun, et lastele ja noortele teatrit tehes ning ka nendega koos teatrit tehes oleme pidevas lootuse seisundis. Meie kunstivorm loob lastele tõlgendus- ja suhestumisvõimalusi seoses neid igapäevaselt mõjutavate teemadega ning pakub neile seejuures tuge ja mõistmist. Laste enesereflektsiooni toetab teatri loodud turvaline ruum, mis paljastab tõe kõrval ka võimalusi teistsuguse tuleviku kujundamiseks. Loomise tegu on lootusrikas.

Selleks, et võimaldada lastele ja noortele ligipääsu kunstile, kultuurile ja loovusele, on meil loojate ning täiskasvanutena oluline küsida küsimusi. Kas meil on võimalik mõista iseendid, kui me ei märka ja tunnusta laste ning noorte teadmisi mängust, nende kujutlusvõime rikkust, lugude jutustamise ja eskapismi vajalikkust, rõõmu ja lõbu, lahkust ja inimlikkust, mida see publik endas kätkeb? Kas suudame laste ja noorte osaluseta ja nende agentsust arendamata hoida kinni meis endis olevast lootusest? Äkki on aeg mõista, et mitte kõik ei sõltu meist ning et laste ja noorte kõrval käies saame ammutada jõudu nende kujutlusvõimest ja loomupärasest usust, et kõik on võimalik.

Läkituse tõlkis Karmen Juhkam.

Pildil Sue Giles. Foto: ASSITEJ