In memoriam Juta Saarevet

In memoriam

1. VII 1978 – 15. XII 2022

JUTA SAARVET

“Rammu!” armastas Juta oma kirju lõpetada. Rammu, et edasi minna, mitte leppida vähesega, aga tunda rõõmu, olla õnnelik ja hoolida. Kui Juta kandideeris Teater NO99 tegevjuhiks, siis mäletatakse tema sisendusjõulisi silmi: teadlikud sellest, kus ta on ja mida teha tahab. Ta oli otsustanud ja otsustunud: ükski väline jõud ei saanud teda tagasi hoida. Konkurss jäeti pooleli, tegevjuht oli leitud, tunne oli kindel ning see tunne ei petnud kordagi. Mitte kordagi.

Kolleeg mäletab hetke enne esietendust. Juta istus teiste sekka, jälgis ja kuulas. “Ma püüan aru saada, kuidas teater toimib,” ütles ta. Oli selle nimel ise nagu näitleja: asetas ennast erinevatesse rollidesse, rääkis ja kuulas ning kuulas veel kord.

Teine mäletab Juta erakordset võimet säilitada rahu ja rahustada olukorras, kus kõik olid pinges. Vajadusel lisas natuke musta huumorit, muigas jutalikult, naeratas.

Kuid võttis südamesse, see meie Juta. Oli tasane, mures, proovis olukorra tõsidust tavaks voolida. Sest Jutale läks korda. Ta ei eland kunagi kellegi peal ennast valja, aga elas kirglikult kaasa, elas harukordse pühendumisega sisse. Ta elas, nii nagu elataks vaid korra.

Siis tuli tööle Õiguskantsleri juurde. Mäletatakse, et Jutas pulbitses õiglustunne koos maailmaparandamise kirega.

Kujundlik keel ja loominguline särts muutis ka kõige kangema vastase relvituks. Enim käivitas teda puuetega inimeste nimel võitlemine. Kandiline sõna “ligipääsetavus”, nagu ta ise ütles – et puudega inimesed oleksid ühiskonna silmis päriselt väärtuslikud. Selle sihiga lammutas ta teadmatuse ja asjatundmatuse, võltshoolivuse ja ükskõiksuse müüre. Tänu Jutale ei vaadata kõikide ühiselust osasaamist enam ootamatu lisakuluna.

Perroonidele ja treppidele lisandus kaldteid, sekka mõni tõstuk. Kirieldustõlge tuli nii teleülekandesse kui ka Eesti filmidele. Kunstinäitus pimedatele? Milles küsimus!

“Mind käivitab, et erivajadustega inimesed oleksid teistega täpselt samaväärsed,” ütles ühele ammusele kolleegile veel selle aasta kevadel. Elu vimasel kevadel, nii lahkel ja halastamatul.

Nüüd on jääjail vaja rammu, et hoida Juta pealehakkamist, heledat sooja leeki ja teistsuguse mõistmist. Tuleb vastata Juta igavesele küsimusele: “Kuidas sul päriselt läheb?”

TEATER NO99

ÕIGUSKANTSLERI KANTSELEI