Lavastused

Autor Jean-Baptiste Poquelin ehk Molière
Tõlkija August Sang
Lavastaja Lembit Peterson
Kunstnik Laura Pählapuu
Muusikalised kujundajad Marius Peterson ja Peeter Klaas
Valguskunstnik Helvin Kaljula
Koreograaf Tiina Mölder
Produtsent Ere Naat
Etenduse juht Rea Haljasmäe
Osades Ott Aardam, Marius Peterson, Andri Luup, Laura Peterson, Eva Eensaar, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Mirko Rajas (Eesti Noorsooteater) või Erik Richard Salumäe

1986. aastal lavastas Lembit Peterson Molière'i "Misantroopi" tollases Noorsooteatris, 2011. aasta juunis jõuab "Misantroop" Lembit Petersoni lavastuses ja Theatrumi näitlejatega lavale Kadrioru lossis.

Lembit Peterson: „Võib küsida, milleks uuesti „Misantroop“, miks jälle Molière?“
Näidend tundub meile August Sanga tõlkes endiselt värske ja praegusel ajahetkel ühiskonnas kaasakõlav. Teemaks on inimeseks olemise vaimne ja eetiline dimensioon, inimese väärikus. Mulle tundub, et „Misantroop“ avab selle, millest need asjad sõltuvad.

Tänases Eesti ühiskonnas on identiteediotsingute üheks peaküsimuseks osutunud aususe, varjamise ja valetamise keeruline vahekord. Molière paneb „Misantroobi“ peategelase Alceste’i põhimõtted ja ideaalid – eelkõige siis aususe – proovile, lastes tal armuda Celimène’i, kelles „kõik aja pahed on koondunud kujukalt“. Ja kes neid inimloomuse ja seltskonnaelu hälbimusi ohtlikul piiril balansseerides harjutab.

Molière võitleb oma loomingus inimloomuse ja ühiskonnaelu pahedega, neid kujutades ja välja naerdes. Seekord on aga komöödia peategelaseks inimene, kes taotleb vooruslikku, jäägitult ausat eluviisi. Näidendit lugedes näen oma kujutluse laval tegutsemas inimest, kes on ühtaegu austusväärne ja naljakas. Kuidas selline kombinatsioon on võimalik, on autori saladus. Kui meil õnnestub see saladus tabada ja läbi autori antud sündmuste, tegevuste ja suhete selline inimene ja tema vaimne elu auväärt publiku ette tuua, on suur osa lavastuse autorite eesmärgist saavutatud.

Väiksema, kuid mitte vähem olulise osa sellest eesmärgist saavutame siis, kui õnnestub kõlama panna see lihtne harmoonia, mida meistriteos endas kätkeb.