teater.ee kasutajaks registreerumine võimaldab
- eraisikutel erialasel või hariduslikul eesmärgil laenutada näidendeid
- autoritel ja tõlkijatel hallata autoriõiguse lepinguid
- teatritel tellida näidendite lavastusõigusi, hallata autoriõiguse lepinguid ja aruandlust, esitada teatristatistikat ja täiendada teater.ee avalikku mängukava
Kasuta sisselogimiseks parooli
Lavastused
Katk.Est.Used
Teater:
Näidend:
Autor:
Lavastaja:
Esietendus:
9. septembril 2021 Vanemuise väikeses majas festivalil DRAAMA
Kunstnik Johannes Valdma
Helilooja Ilja Massalov
Valguskujundaja Arne Maasi
Osades Liisa Aibel, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Peeter Rästas, Elar Vahter või Madis Mäeorg, Silja Miks, Imre Õunapuu
Ühes Eesti väikelinnas oli pidu. Katku ajal. Emadepäev. Nad nomineerisid ema kohaliku omavalitsuse aasta emaks. Nende ema on väga töökas. Perfektsionist. Ja on nemadki.
Kaeti laud, nugade-kahvlite kõlin, taldriku-paari klirin, kartulisalati plekid laualinal, mineviku meenutused ja tuleviku plaanid -- ilus perekondlik koosviibimine. Aga kuskil, kõigi nende laulude, helide, maitsete ja lõhnade, plekkide ja kildude all on mingi ärevus. Ja asi pole katkus. See on mingi tohutu mineviku paine. Ajast, mida nooremad ei mäleta, mine tea, kas vanemadki. Nutavad päritud pisaraid, vanu pisaraid ajast, milles pole nad kunagi elanud. Ühisel kalmistukülastusel tol päeval, lillede ja küünaldega, näen kirju vanadel hauakividel: "Elu lõpeb, töö ei lõpe eal" ja "Elu üürike, töö igavene" ja "Elu jääb alati poolikuks, töö ei valmi eal". Ja ma ei suuda mõelda muust, kui … kuhu on maetud… koer.
Helilooja Ilja Massalov
Valguskujundaja Arne Maasi
Osades Liisa Aibel, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Peeter Rästas, Elar Vahter või Madis Mäeorg, Silja Miks, Imre Õunapuu
Ühes Eesti väikelinnas oli pidu. Katku ajal. Emadepäev. Nad nomineerisid ema kohaliku omavalitsuse aasta emaks. Nende ema on väga töökas. Perfektsionist. Ja on nemadki.
Kaeti laud, nugade-kahvlite kõlin, taldriku-paari klirin, kartulisalati plekid laualinal, mineviku meenutused ja tuleviku plaanid -- ilus perekondlik koosviibimine. Aga kuskil, kõigi nende laulude, helide, maitsete ja lõhnade, plekkide ja kildude all on mingi ärevus. Ja asi pole katkus. See on mingi tohutu mineviku paine. Ajast, mida nooremad ei mäleta, mine tea, kas vanemadki. Nutavad päritud pisaraid, vanu pisaraid ajast, milles pole nad kunagi elanud. Ühisel kalmistukülastusel tol päeval, lillede ja küünaldega, näen kirju vanadel hauakividel: "Elu lõpeb, töö ei lõpe eal" ja "Elu üürike, töö igavene" ja "Elu jääb alati poolikuks, töö ei valmi eal". Ja ma ei suuda mõelda muust, kui … kuhu on maetud… koer.
