Lavastused

Leea Klemola näidendi on tõlkinud Tamur Tohver 
lavastaja Ingomar Vihmar
lava ja kostüüm: Mae Kivilo
valgus: Triin Hook, Karl Jakob Marken
Mängivad: Epp Eespäev, Kleer Maibaum-Vihmar, Martin Algus, Tamur Tohver

Tere tulemast jälgima seda meie pereelu…Siin ei ole WiFit!
Elasid kord mees ja naine. Nende poeg Ilves istus ilmast ilma võrgus, kuni lahkus ootamatult kodust. Jessikat raputab see väga. Või ei olegi Ilves lahkunud, istub ehk nagu teilgi, teises toas, kuid ei suhtle? Jessika leiab, et kogu võõrandumises on süüdi Jari ja teiste kaasaegsete tehnikalembus: arvutid, mobiilid jms- mikrolaineahjude ja videomakkideni välja. Aga kui kaugele tagasi kerida? Aega, mil meil oli veel saba? Oot oot- oled sa kindel, et sul seda enam pole? Looduse kroon?

Kuna väikeses linnas pole eriti reaalseid lahendusi võtta, üürivad Jessika ja Jari Jessika psühhoteraupeudi Jekku nõuandel teatri, et jõuda läbi draamateraapia negatiivse kogemuse arstimiseni positiivseks. Kuivõrd muidu pojani ei jõua, on eesmärgiks minna perega näitelaval ühisele metsaretkele, seal ära eksida ja leida seeläbi teineteist taas. Kogu asi plaanitakse kuvada üle võrgu- ehk näeb sel moel seda ka arvutisõltlane Ilves, mõistab pere ängi ja naaseb? Üks konks on veel- raha kogu ettevõtmiseks on minimaalselt, seega hoitakse kulud all. Seega mängib 20-aastast poega Ilvest Jessika 65-aastane ema Eija ja kuivõrd metsaretk ei saa olla koerata, tuleb kaasa teraapiakoer Jekku… kes ei usu enam, et ta koer on… Tundub, et Jari on tegelikult ainus, kel kaine mõistus säilib, kuid temalgi libisevad otsad käest, kui püüab koer-terapeudi ja ämm-näitleja-noormees tegelaste vahel… nojah, aga seda peabki nägema. Sest Jessikal on tegelikult… ja… Meie meelest on vägagi tegemist komöödiaga, kus kivi ei jää kivi peale. Teater see igatahes ei ole!