In memoriam Lilian Vellerand

In memoriam Lilian Vellerand-Tamm

25. XI 1932–18. V 2025

Lahkunud on teatriloolane ja -kriitik Lilian Vellerand. Aastakümneid lavakunsti tähelepaneliku silmaga jälgija, seda tundliku sõna toel jäädvustaja ning mõtestaja. Koos Karin Kasega teatrisotsioloogilise uurimissuuna algataja. Näitlejaloomingu käsitleja kujundlikul, detailirikkal ja kaasakiskuval moel. Õpetaja – mitte akadeemilise koolmeistrina, vaid oma kohalolu, innustavate vestluste ja toetava suhtumisega, samuti teatrikirjutiste ja -raamatute kaudu. 

Lilian Vellerand lõpetas 1951. aastal Tallinna 7. Keskkooli ning 1956. aastal eesti filoloogina Tartu Ülikooli. Ta töötas Keila ajalehe korrektorina ja Teaduste Akadeemia raamatukogus bibliograafina. Kooliajast saati lõi ta ikka kaasa mõnes näiteringis, jõudes Eesti Draamateatri juures avatud Teatriühingu stuudiosse, mille I lendu ta küll ei lõpetanud, aga teatrist pääsu enam ei olnud. 1960. aastate keskel viisid huvi ja Karin Kase kutse ta Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti teatrisotsioloogia laborandiks ja aspirantuuri, misjärel jätkus sealsamas töö teadurina.

1967. aastal sai alguse Lilian Velleranna pikk ja sisurikas teekond teatriarvustajana. Kindlasti mõjutas selle kulgu ka töö Draamateatri kirjandusala juhatajana aastail 1970–1975, mis kattusid Voldemar Panso peanäitejuhi-ajaga. Rööbiti järgmiste ametikohtadega raamatukogus, Teatriühingus ja Kultuuriministeeriumis jätkas ta tegusa teatrivaatleja ning teatrist kirjutajana. Arvustustele lisandus hooaegade ja kümnendite ülevaateid, ühe või teise teatri arengujärgu lähivaatlusi, näitlejate loomingulisi ja rolliportreesid, usutlusi teatritegijatega. Varasema sotsioloogilise uurimistöö tulemusena ilmus kahasse Karin Kasega mahult väike, ent sisutihe "Inimesed teatrisaalis" (1980). Lilian Vellerand on koostanud Johannes Semperi teatrikirjutiste kogumiku "Teater iseseisva kunstialana" (1992) ning tõlkinud teatri tarbeks Nikolai Gogoli jutustuse "Hullumeelse päevik".

Filoloogihariduse juures mõjub loomulikuna huvi algupärase näitekirjanduse vastu, mille kohta annavad tunnistust arvustused näidendikogumikele ja artiklid. Eesti autoritest on ta huvikeskmes Rein Saluri ja Jaan Kruusvall, lavastuste analüüsides pälvib üldjuhul olulist tähelepanu kirjanduslik algtekst. Kriitiku ülesandena näeb ta teose väärtuste avamist ja kolmnurgas "teater – vaataja/lugeja – kriitik" asetab end dialoogi pigem lugejaga – kaheldes, kas adressaadiks võib olla teatritegija. Kuuldavasti valitses aga Velleranna viljakamatel arvustaja-aastatel teatrites esietenduste järel ootuselevus just tema vastupeegelduse suhtes. Mõttekaaslusest kantud isiklik vastutustunne looja kui inimese vastu, püüe mõista ja peegeldada väärib eraldi esiletõstmist.

Püsivamat tähelepanu pälvib Mikk Mikiveri näitleja- ja lavastajalooming ("Mikk Mikiver. Teater" 2008). Teatrikirjutiste läbivaim lõim on seotud näitlejaloomingu kajastustega – kas kogu lavakarjääri hõlmava isikuraamatu kujul ("Lisl Lindau" 1982, "Linda Rummo elust ja lavaelust" 1996) või põhjalike artiklitena, rolliportreede või üldistavate ülevaadetena. Sageli üritab ta sõnastada mõne lavastaja või näitleja loomes n-ö isiklikku teemat. Samas on mängulisuse ja tõlgendusjulguse ilmekaks, eesti teatrimõtte loos erandlikukski näiteks tekst "Lahkumine" 1980. aastate keskpaigast. Ibseni näidendi "Nora" ("Nukumaja") kujutluslikku, kriitiku fantaasias sündinud lavastust lahkava arvustuse mõrkjam alltekst osutab kaasaegsete näitlejate kasutamata jäänud potentsiaalile.

Näitlejalooming on fookuses ka 1970. aastate ja 1980ndate alguse teatrikirjutisi koondavas kogumikus "Tundelised teatriportreed" (1984). Hingelähedane portreežanr varieerub lavastuse portreteerimisest detailse kirjelduse ja loomeprotsessi avavate intervjuude kaudu (Mikiveri "Tuulte pöörises" grupiportree eelmainitud teoses, Panso "Tants aurukatla ümber" dokumendikogumik eraldi raamatuna 2006) kuni võluva lühipildistuseni oinas Priidu Pässust (Heino Seljamaa Rein Aguri lavastuses "Kadunud aabitsa saladus" Nukuteatris). Siin ilmneb järjepidev huvi ka laste- ja noorsooteatri vastu.

Olles varasemalt teatriloo tarbeks eri lavastuste proove üles kirjutanud, jõudis Lilian Vellerand hilisemas tööjärgus vahetumalt teatriajaloo uurimise juurde, kujunedes kollektiivse monograafia "Eesti sõnateater 1965–1985" üheks kandvamaks autoriks.

Jääme Lilian Velleranda kui tugeva psühholoogilise tajuga ning erksa kirjandusliku närviga, ühtaegu otsekohest, delikaatset ja südamlikku kolleegi tänutundega mäletama. Tema tuumakas pärand eesti teatrilukku jääb püsima.

Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus
Eesti Teatriliit
Eesti Draamateater
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Kultuuriministeerium

Pildil Lilian Vellerand.