Näidendite­laenutamise haldamise ligipääsu saatmiseks on tarvis end autentida. Administraator võtab vajadusel ühendust.

Teil ei ole teatristatistika nägemisõigust!

Hüppa põhisisu juurde

See the latest info of Estonian theatre

See the latest info of Estonian theatre

Aida

Autor:
Giuseppe Verdi
Lavastaja:
Tobias Kratzer
Esietendus:
Esietendus 22. jaanuaril 2016 Rahvusooperis Estonia
lavastus-pic
Giuseppe Verdi ooper kahes vaatuses
Antonio Ghislanzoni libreto Auguste Mariette’i stsenaariumi järgi
Maailmaesietendus 24. detsembril 1871 Kairo Ooperiteatris

Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Risto Joost
Kunstnik: Rainer Sellmaier (Saksamaa)
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Koreograaf: Hedi Pundonen

Osades: Michael Wade Lee või George Oniani, Agnieszka Rehlis, Denis Sedov, Heli Veskus, Monika-Evelin Liiv, Jassi Zahharov, Mart Laur


„Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et kirjutan Kairo Ooperiteatri avamiseks ooperi, oleksin talle öelnud, et ta on hull,“ kirjutas Verdi 1870. aastal. Ometi sai hullus teoks ja Egiptuse asevalitseja Ismael Pasha tellis oma karjääri ning kuulsuse tipul olevalt heliloojalt ooperi. „Aidas“ on ühendatud grand opèra ja Egiptuse vaaraode ajastu suurejoonelisus, võimas ja haarav muusika ning kirglik lugu armastusest.

Egiptlased on etiooplastega sõjajalal. Egiptlaste väejuht Radames on aga armunud sõjavangina kaasa toodud Etioopia printsessi Aidasse, kes peab valima armastuse vahel oma kodumaa või Radamese vastu. Vaarao tütar Amneris on samuti Radamesesse armunud ning karistuseks keelatud armastuse eest kuulutatakse Radames riigireeturiks ja suletakse esiisade hauakambrisse.

Lavastaja Tobias Kratzer: „Verdi meistriteos „Aida“ on põnevusdraama armastusest ja reetmisest. Selles on ühtaegu nii grand opèra suurejoonelisust kui ka ibsenlikku psühholoogilist sügavust. Kuigi „Aidat“ tuntakse kõige paremini võidumarsi järgi, mis kõlab tervituseks elevantide ja orjadega võidukalt sõjast naasevale Radamesele, on ooperis ka palju kammerlikku. Seega on sündmuste asetamine „iidse Egiptuse“ foonile pigem tegelaste meeleseisundite peegeldus, sümboliseerides nende ettekujutust suurejoonelisusest, jõulisest sõjaväest ja kõikevõitvast armastusest.“