Play database

Loo keskmes on kolm noort naist – Merka, Kerli ja Jana – , kellel kõigil on omad soovid-tahtmised-vajadused, kuid paraku ei saa keegi päriselt seda, mida südames ihkab. 

Jana on lõpuks ometi sisse saanud Otsa muusikakooli lauluosakonda, aga kuna ta vireleb suurtes majanduslikes raskustes, on ta kooli ja oma tulevase karjääri nimel sunnitud öösiti striptiisiklubis tantsijana raha teenimas käima. Pidev pinge ja hirm, et teda ära tuntakse, panevad ta omakorda ohtralt alkoholi ja narkootikume tarvitama.

Kerli ainumas soov ja eluunistus saada näitlejaks kukub kolinal kokku, kui neiut juba viiendal katsel lavakunstikooli vastu ei võeta. Sellele vaatamata ei jäta ta jonni, vaid on veendumusel, et näitleja saab temast nii või teisiti. 

Merka pidev vaevlemine armupiinades muserdab neiut alatasa. Ta on sügavalt armunud oma naisõppejõusse, kellelt ei ole midagi vastu loota. (Sisemine rahutus ja väljendusvajadus paneb Merka kirjutama ja luuletama.)

Tegelasi ühendab omavahel ühine päritolu koht, milleks on väike Eesti küla, ja asjaolu, et nad olid lapsepõlves mängukaaslased. Nüüd, täiskasvanueas saadab nende omavahelist suhtlust meeleheitlik püüd oma ebaõnnestumisi varjata, millega kaasneb umbusaldus üksteise suhtes. Selleks, et enda n.ö väärtust ja enesehinnangut tõsta, tehakse teisi maha: tögatakse, materdatakse, halvustatakse, räägitakse taga. Lohutust saadakse teadmisest, et teisel läheb veel halvemini ja et inimesena ei ole ta midagi eriti väärt. Kuna kõik on noored ja kuhugi teel, leitakse, et üks tõhus viis edasijõudmiseks on teisele kaikaid kodaraisse loopida. Sellest lähtuvalt on nii Merka, Kerli kui Jana pealisülesanne üsna sarnane: püüda oma lapsepõlve mängukaaslastele näidata, kui hästi neil läheb ja mida nad väärt on. Niisiis kaetakse oma näod maskidega, ja lahti läheb üks varjamiste, valetamiste ja mängude pillerkaar, mis lõpeb alatihti suurte konfliktidega või suisa eluohtlikult.