Südamesosin

Autor: Jevgeni Griškovets
Külalisetendus 21. detsembril 2016 Nordea Kontserdimajas

Jevgeni Griškovets annab võimaluse SÜDAMELE rääkida südamelt ära, hästi vaikselt, sosistades.
Peaaegu poolteist tundi täidab see fantaasiatasemel tegelane SÜDA, arutledes peenelt ja täpselt, isikustades ja esitades saalis olijatele küsimusi. Nagu ikka räägib Griškovets lihtsatest asjadest lihtsate sõnadega. 
Südame monoloog toimub haiglapalatis kroonlehtede keskel. Haiglaoludes hakkab inimene lõpuks kuulma oma südame häält ja seda järgima.

„Süda võib karjuda ja selles näidendis ta mingil ajal karjubki. Mingi aja ta vaikib. Siis ütleb midagi mõtlemapanevat. Aga kõige meeldivam on see, kui süda sosistab,” on Jevgeni Griškovetsi veendumus.
Südame sosin on tunded, millest inimesed mõtlevad, aga rääkida julgevad neist aina vähem. Lapsepõlv on aeg, kui inimese ja südame vahel ei olnud vastuolusid. Täiskasvanuna on südamel omad hirmud, millest ta räägib. Ja muidugi sosistab süda armastusest, sellest keerulisest ja kohati isegi ohtlikust tundest, mis paneb võpatama ka uinunud südame.

Kuigi meie bioloogilist olemust nimetatakse "arukaks inimeseks", elavad paljud oma elu ära niimoodi, et lihtsalt ujuvad vooluga kaasa. Nad teevad tegusid, millest pole kasu neil endil ega kellelgi teisel. Nad unustavad selle, et kui muutuda liiga hooletuks, võib süda ühel päeval lihtsalt seisma jääda, siis tuleb surm. Kuid mitte meditsiinilisele lähenemisele ei taha Jevgeni Griškovets suunata meie tähelepanu. „Südame sosin” (vaatajate hinnangul on tegemist kaasaegse inimese jaoks aktuaalse näidendiga) juhib tähelepanu sellele, kuidas hinnata meile antud elu, kulutades oma tunnid, päevad ja aastad südame hääle järgi, mitte kellegi teise poolt ettekirjutatud klišeede järgi. Veel pöörab autor tähelepanu ilmselgele tõsiasjale – inimesed muretsevad liiga palju tühiasjade pärast, panemata tähele neid asju, mis on tõeliselt olulised, mis võivad neid teha tõeliselt õnnelikuks. 

Jevgeni Griškovetsi näidendid räägivad alati millestki varjulejäävast. Nendest asjadest, mida me endale tunnistada ei taha või millele meil pole aega mõelda. Uus lavastus on väga ilus. Väike pahur inimene, seljas naljakas kombinesoon, kükitab roosiõite kuhjal reanimatsioonikiirguse valguses. Ta proovib ennast veenda, et peab „vähem armastama ja mitte nii palju pisiasjade pärast muretsema”. Esimesed viis minutit saab vaataja tema üle naerda, näidendi lõpus aga nutab koos temaga.
Omaenda südamega peetud vestlus, südame poolt tulevad etteheited – et peremees piinab teda, paneb teda armastama ja kannatama, annab talle „tobeda” välimuse – tundub alguses nalja või anekdoodina. Kuid see poleks Griškovets, kui koomilistest „südamepursetest” ei paistaks läbi autori enda lahutamatu kurbus. Südame poolt kõlavatest monoloogidest võib aru saada, et tegelane pole enam noor, ta on pettunud ja väsinud. Kuid kui väga ta ka ei püüaks, ei saa ta südame eest varjata ühtegi emotsiooni, süda näeb kõiki tema hirme, iga kummutatud pokaali ja iga mälutud burgerisuutäit. 

Ükskõik mida Griškovets kirjeldab, olgu see siis aerofoobia, ootamatu fitnessimaania või unistus väiksest majast ilma netiühenduse ja naabriteta, igast lausest võib välja lugeda ka meie endi lootusi ja hirme. Just selle tõttu publik armastabki Griškovets, tema öeldus tuntakse ära oma mõtted ja emotsioonid. Jah, võib-olla ei puuduta Griškovets igavikulisi teemasid, kuid see-eest, kui palju on temas igapäevaselt äratuntavat. Ja kuidas ta seda teeb! Pisut murtud häälel, kogeledes ja ootamatute pausidega. Samamoodi räägivad ka meie vanemad, sõbrad ja lapsed, kui tahavad midagi häbiväärset üles tunnistada. Näiteks öelda seda, et nende süda valutab. Või et ükski valu pole õige valu võrreldes südamevaluga.


Vaata lavastuse kodulehte


Täppisotsing
Juuli 2020
E T K N R L P
    01 02 03 04 05
06 07 08 09 10 11 12
13 14 15 16 17 18 19
20 21 22 23 24 25 26
27 28 29 30 31    

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman