Roheline nagu laulaks

Teater: Polygon Teater
Autor: Karl Koppelmaa
Lavastaja: Tamur Tohver
Esietendus 24. septembril 2020 Vaba Lava Narva teatrikeskuses

Dramaturg, lavastaja ja valguskunstnik Tamur Tohver
Lavastaja assistent Helene Tismus 
Kunstnik Riina Degtjarenko
Helilooja ja esitaja Mait Rebane
Liikumisjuht Amanda Hermiine Künnapas
Video ja visuaali autor Henri Viies
Laval Margus Prangel, Kersti Heinloo, Aleksander Kutšmezov, Alina Karmazina, Siim Maaten

Autorist: 1992. aastal sündinud Karl Koppelmaa lõpetas 2016. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning tegutseb dramaturgi ja lavastajana teatris KELM. Karl on ELL juhatuse liige ja Polygoni Teatrikooli õpetaja. Karlist: http://lavastajateliit.ee/ell-nimekiri/liige/karl-koppelmaa

"Tegu on viie tegelase põimunud monoloogide abil jutustatud utoopiaga. Keskmes on sündmused, mis viisid Kolmanda maailmasõjani 2031. aastal, ning seejärel muutunud Euroopa/ Eesti ülesehitamine. Koppelmaa kasutab seega elulooteatri võtet, aga tegelased on (ilmselt) välja mõeldud ning näidendi teeb paeluvaks just nimelt see, et meenutatakse sündmusi, mis tegelikult pole veel toimunud. Tekst on huvitav lugemine ka esseena, praegu Euroopas toimuva kommentaarina." (Ott Karulin "Piirijutud", Sirp, 18.05.2018, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/piirijutud/)

"Roheline ei laula, ainult tundub nii. Pealkiri algas lõpust. Sõda juba käib. Või pigem: sõda käib ikka veel. Näidend fantaseerib teemal, milline on minu põlvkonda kuuluva Sebastiani elulugu. Huvitav on seejuures asjaolu, et ükski näitleja Sebastiani ei kehasta, temast räägivad tegelased, kelle elu Sebastian mingil moel mõjutas. Peale Sebastiani seob neid omavahel ka see, et kõik nad on ühel eluhetkel küsinud endalt, kes nad on. Ja pole osanud sellele vastata. (Karl Koppelmaa) https://www.facebook.com/events/557112088070279/?ti=icl

"Roheline nagu laulaks" võitis 2018. aasta kevadel peapreemia Nürnbergi Linnateatri XIII näidendivõistlusel "Talking About  Borders" 

Kristel, visionäär, isikuarengu personaaltreener:

See on lugu maailmast, milles me ei taha elada ja tulevikust, kuhu me ei taha jõuda. Kõikides maailmades ja tulevikkudes on aga ennekõike inimesed ja nende lood. Inimlikkusest ja selle puudumisest, armastusest ja selle puudumisest. Kuidas ühiskonna püüdluste ja küündimatuse taustal mõjutavad kõik otsused, kogu poliitika tegelikult iga tavalise inimese elu. See peaks olema kohustuslik kõigile, kes tänapäeval midagi otsustavad, midagi omas meeles ja mõttes arvavad maailmast ning selel arengust. Et teadvustada, mida tegelikult tähendavad ühiskonnas toimuvad muutused üksikute indiviidide tasandil.See näidend annab lootust, et kui me teadvustame selliste lugudem võimalikkust täna siis ei saa need kunagi teoks.

Georgi, turundusguru:

See lugu meenutab mulle tunnet, mis tekib mul kui lennukiga reisides olen saabumas uude linna, kus ma pole veel kunagi käinud.  Lennukiaknast näen sadade võib-olla isegi tuhandete kodude katuseid, kontorihooneid, tööstuseid. Iga katuse all on inimesed, kellel on oma elu ja mõtted. Oma mured, oma unistused. Näen linnu, mis on kannatanud sõja ajal. Kes on sõdinud, kes põgenenud. Näen linnu, mis on tulvil väga erinevatest inimestest. Kui palju nende mõtted ja teod mõjutavad teiste inimeste elu?  Mis viib inimesed armastuseni, kurjuseni, sõjani? Juba esimesed read näidendi tekstis puudutasid mind: "Me olime vist viimane põlvkond pikaks ajaks, kes veel mängisid sõda. Järgmised juba sõdisid päriselt."

Tamur Tohver, lavastaja:

Madis Kõiv: kunagi pole olnud, et sõda pole olnud. Kuskil on kogu aeg sõda.

See on õõvastav lugu. Ma ei soovi selliseid lugusid kunagi lavastada. Aga ma näen tulevikku, kuhu selline reaalsus väga kergesti asetub. Võimalikuks saab. Ja sellepärast lavastan ma sellise loo, et ma ei peaks sellist tulevikku kunagi kogema. Veelvähem minu lapsed või inimekond tervikuna.

Tasub tähele panna, et hetk, milles lugu näeme, on juba peale koledusi.

Selgusesse jõudmine. Seega- õnneks on sellegi loo tunneli lõpus valgus ...

Ja veel üks asi. Mulle ei meeldi sisutühi kaasaegne vormiga mängitsev, välist šokeerivust ihkav ja realismi üleshaipiv etenduskunst. Juba Mihhail Tšehhov ütles, et kui seda ihaleda, peaks efekti saavutamiseks lõpuks päriselt laval kõrisid läbi lõikama. Ma lisaksin: ja ka siis mõtleks vaataja, et hmm, kuidas nad seda teevad ...

Mulle loeb silm.

Mulle loeb, kui atmosfäär on päris, sest see tuleb inimese seest. Ükskõik, kui peent digirealismi me ei ehitaks, loeb teatris inimese reakstioon. Impuls ja tagasiside. Need tegelased on siin kõik süütud, just nagu sina või mina.

Nende pärast lavastan ma selle loo.

---

Partner Vaba Lava teatrikeskus
Teavitus ja levi Georgi Viies ja AD Angels
Toetajad Integratsiooni Sihtasutus, Digiekraanid


Vaata lavastuse kodulehte


Täppisotsing
Oktoober 2020
E T K N R L P
      01 02 03 04
05 06 07 08 09 10 11
12 13 14 15 16 17 18
19 20 21 22 23 24 25
26 27 28 29 30 31  

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman