Macbeth

Autor: W. Shakespeare
Lavastaja: Peeter Raudsepp

Aegade hämarusse, Shotimaale aastal 1042 paigutuv poliitiline kiretragöödia "Macbeth" andis maailma kõige saladuslikumale teatrigeeniusele - William Shakespeare'le - võimaluse tuua rahva ette Inimese hing kui looduse peegel. Näidendi peategelased sõjakangelane Macbeth ja tema kaasa Leedi Macbeth tõmbavad enda hingele veresüü - mõrva. Nii saavad neist looduse varjupoole saadikud, nende kaudu käib torm üle Shotimaa ja üle kõikide maade, kus kasuahnus ja võimuiha enam ennast varjata ei suuda. Tragöödia on keha mäss suikuva vaimu vastu ning läbi unenäoliste piltide tuuakse vaim uuesti elule. Mõrvad, reetmised, valemängud osutuvad kummaliselt poeetiliseks, vist sellepärast, et nende varjus näeme lootust sõprusele ja armastusele ning võivad avada mehisuse igas inimeses.

P.S. Vaataja, kellele meeldivad lood Sõrmustest, võivad siitki loost üht-teist uut ja huvitavat leida.

Milleks tragöödia?
Näitlemine tegeleb käitumisega. Käitumine on aga ühiskondlik-kehaline tegevus, milles osalevad kõik inimesed mistahes ajastus. Praegune aeg on väsinud käitumisest ja isegi käitumise vastu võitlemisest. Kas lõplikult? Inimesed tuleb uimasusest lahti raputada, seda isegi õnneillusioonide purustamise hinnaga - seda näis tundvat omal ajal ka William Shakespeare. Inimese elu on heitlik, siia kuulub hullust sama palju kui mõistust. Tragöödias "Macbeth" saab päeva hakul oma kuningale lausa uskumatuna tunduva võidu toonud sõjapealik Macbethist tollele samale päevale järgnenud ööl oma kuninga mõrvar. Kuid kummaline-kummaline, just see tegu avab Macbethi hinge, teeb tast verise, valeliku, reetjast... isatapja? Ei, hoopis verise ja valeliku poeedi, kelle kaudu avanevad maailma tõelised saladused: armastus omandab sisu kuriteo kaudu. Keha pääseb liikuma.
Lavareaalsus on alati kahemõtteline nagu unenäo-reaalsus: mõrtsuklikkus - mehisus, julmus - õrnus, sõgedus - elutarkus. Näidatava tagant terendub alati tema vastand. Tragöödia ongi unenägu enne ärkamist, kus keha ergutab mõistust elule, andes talle kogeda oma tegelikku valu, mida muidu poolärkvel mõistus oma pettepiltidega mahendab. Hullus on selle valu vorm ja hullus on kehalikkus mõistuses endas.

Milleks tragöödia Kultuuriakadeemias?
Teatrit saab õpetada kui oskust, kuid need oskused pole midagi väärt, kui nad ei muuda inimest tundlikumaks ka maailmavaateliste küsimuste suhtes. Nii peab kool püstitama oskuste tuleprooviks ka raskeid olemisprobleeme, milles paratamatult inimeses olev võlts ja vale päevavalgele tuleb. Tragöödia tegemise lummus selles seisnebki, et nii kui sina hakkad tegelema tragöödiaga, nii hakkab tragöödia tegelema sinuga. Tragöödiat ei saa teha ilusti oskuslikult, meil ühiskonnas paljukiidetud professionaalsusega, sest iga tragöödia on ka oskuste tragöödia. Macbeth näiteks on tipp-professionaal... Siingi kehtib unenäo kahetimõistetavus.

Lavastuses osalevad nii V kui ka VI lennu üliõpilased.



Täppisotsing
Oktoober 2019
E T K N R L P
  01 02 03 04 05 06
07 08 09 10 11 12 13
14 15 16 17 18 19 20
21 22 23 24 25 26 27
28 29 30 31      

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman