MART KIVASTIK

Tema näidendeid on nimetatud maalilisteks, tuntuimad neist kuuluvadki nn kunstnikutriloogiasse: läbi kunsti suurkujude 20. sajandi eesti kultuurilugu kajastavad ajaloonäidendid "Külmetava kunstniku portree", "Põrgu Wärk" ja monoloogne päevikutel põhinev "Kits viiuli ja õngega". Kivastik mängib neis tekstides küll ajalootõega, kuid sellega otseselt vastuollu ei lähe, sest dokumentaalreaalsust Kivastik ei taotlegi. Pigem on eesmärgiks mitte varjata reaalselt elanud kunstnike joominguid, suhteid naiste ja võimuga ning Pariisi olmeelu pahupoolt. Nende kirjeldamise kaudu küsib ta inimlikke ja elulisi küsimusi eesmärgist, vabadusest ning olelusvõitlusest. Need näidendid on kunsti satiiriline enesereflektsioon läbi teatri. On ajalugu ja teater on osa sellest.

Lisaks mainitud ajalooainelistele näidenditele (siia kuuluvad ka "Sõdur" ja "Kangelane") kirjutab Kivastik ka nö väikeseid näidendeid ("Teener", "Peeter ja Erik"), mida vormistab novellilik terviklikkus ning mille tekst on näitlejatele väga suupärane ja seda mitte ainult kõnekeelsuse tasandil. Saatusele alla jääjaid ja sellega omal valuskoomilisel moel toime tulevaid tegelasi kirjeldavad tekstid on proosakirjanikule omaselt kujunditundlikud, luues tervikliku ja seletamatu atmosfääri. Kivastiku tööd on hinnatud Tuglase novellipreemia (1999) ning kahe Kultuurkapitali aastapreemiaga (2000. aastal raamatu "Näidendid" ning 2004. aastal "Külmetava kunstniku portree" eest).

2018 "Kostja ja hiiglane"