1950.-1960. aastad

Pärast Stalini surma 1953 algas aeglane liberaliseerumine. Teatris laienes repertuaarivalik niihästi klassika kui kaasaegsete välisautorite ringis. Nõukogude näitekirjanikud, sealhulgas sellised eesti autorid nagu Juhan Smuul, Egon Rannet ja Ardi Liives, said nüüd vabamad käed, ja vähemasti eraelu vallas hakkasid nende tegelased jälle meenutama elavaid inimesi.

G.Ernesaks, "Käsikäes"(ooper, libreto P.Rummo ja K.Merilaas), "Estonia", 1955; allikas: TMM

Teatud piirides taastus lavastaja õigus isiklikule stiilile ja nägemusele. Läbi kogu järgneva perioodi täiustus üha ka vihjete ja ümberütlemiste kunst, mis niikuinii õitses argieluski. Stiililiselt suundus tollane esmareaktsioon stalinliku pompoossuse vastu. Püüeldi ehtsamat ja poeetilisemat realismi, mis oli ju olnud tuttavaks laadiks juba 1930. aastatest ja mida nüüd puhtaimal kujul esindas väike "Ugala" Aleksander Satsi ja Karl Adra juhtimisel. Samas algasid uue teatraalsema ja tinglikuma lavakeele otsingud, mida osaliselt kannustas noil aastail rahvusvaheliselt leviv Brechti mõju.

Voldemar Panso Lavakunstikooli üliõpilastega tunnis; allikas: TMM

Eesti teatris kehastasid neid otsinguid eeskätt tolle ajajärgu juhtivad lavastajad Voldemar Panso, kelle eestvõttel taastati 1957 kõrgem näitlejakoolitus ja 1965 rajati Noorsooteater, ning Kaarel Ird, kes aastakümneid juhtis Nõukogude Liidus ainsamaks kombineeritud muusika- ja sõnateatriks osutunud teatrit "Vanemuine".

Kaarel Ird; allikas: TMM

Nii muutus teater ühiskonnas jälle huviaineks, sõjaeelne külastatavus (700 000 aastas) taastus ning ületati edaspidi tunduvalt.


1960. aastate lõpu teatriuuendus

Täppisotsing
Detsember 2019
E T K N R L P
            01
02 03 04 05 06 07 08
09 10 11 12 13 14 15
16 17 18 19 20 21 22
23 24 25 26 27 28 29
30 31          

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman