Teatrielu areng aastatel 1918-1940

Eesti iseseisvumine 1918 kaotas senised tsensuuripiirangud ning andis teatritele siiamaani puudunud riigi- ja omavalitsustepoolse ainelise toetuse. Kunstide üldine areng kulges institutsioonistumise suunas, kuid vähemalt esialgu püsis sajandi koidikul siginenud eksperimendialdis vaim. Järgneva kahekümne aasta peamiseks vaieldamatuks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine, nii et umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis ühtlaselt kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena Viljandi "Ugala" (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru "Kannel" (1927), Valga "Säde" (1933), Kuressaare Teater (1935) ja Rakvere Teater (1940). Tallinnas endas, mis perioodi teatrielu kindlalt valitses, tõusis sõnalis-muusikaliseks esinduslavaks "Estonia" Ants Lauteri juhtimisel.

F.Dostojevski, "Kuritegu ja karistus", Eesti Draamateater, 1921, lavastaja Paul Sepp; allikas: TMM

Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna Draamateater (1917-24) Paul Sepa eestvedamisel ning seejärel püsivamalt kestma jäänud Draamastuudio Teater (asutatud 1924, hilisema nimega Eesti Draamateater), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja pöörasid erilist tähelepanu algupäranditele, ja Tallinna Töölisteater (asutatud 1926), kus Priit Põldroos ja Andres Särev sidusid rahvatüki mitmete moodsate võtetega.

Teiseks põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Kino tulekule vaatamata jätkus vaatajaskonna kasv; lavastuste mängukordade suurenedes võis vähendada repertuaarinimetusi ning varuda igale näidendile rohkem proove, mis oluliselt parandas mängutaset. Perioodi lõpuks oli Eestis juba igati euroopalik kaasaegne teater, mida polnud põhjust vanemate teatrirahvaste ees häbeneda. Jätkuvat professionaliseerumist kajastasid Eesti Näitlejate Liidu loomine (1934) ja selle eestvõttel ilmunud kuukiri "Teater" (1934-40).

Kolmandaks põhijooneks oli algupärandite osakaalu pidev tõus. Stiililiselt sööstis eesti teater teiste kunstide kannul 1920. aastail moodsatesse vooludesse, katsetades sümbolismi, impressionismi ja eriti ekspressionismiga. Sel kümnendil valitses kaasaegne tõlkenäidend, aga samas lavastati innukalt ka vanemat maailmaklassikat. 1930. aastad tõid tagasipöörde realismi, ning just nüüd haarasid omanäidendid ja algupäraste romaanide dramatiseeringud mängukavast juba ligi poole. Siiski võib omanäidendite suurest hulgast tipptasemele arvata ainult paar A. H. Tammsaare ja Hugo Raudsepa teost.

A.H.Tammsaare, "Juudit", "Estonia", 1924, lavastaja Ants Lauter; allikas: TMM
Keskmises toodangus kasutati maa-ainestiku puhul enamasti rahvatüki, linnamiljöö puhul salonginäidendi konventsionaalset võtestikku. Maitsevalikute teatavat tasalülitumist ja üheülbalist väikekodanlikustumist soosis ka provintsiteatrite tava pealinna menutükke üle võtta. Eksperimentaatorlus taandus 1930. aastail küll kogu Euroopas, kuid Eestis võis seda tendentsi tugevdada veel asjaolu, et siin oli kunstidel alles nüüd aega "järele teha" mõningaid varasemaid arenguetappe, mille vastu modernism mujal oli mässanud. Ometi ilmnes 1930. aastate lõpul ka Eestis märke maitsepöördest taas otsingulisematesse suundadesse.




L.Koidula, "Saaremaa onupoeg", "Estonia", 1925, lavastaja Hanno Kompus; allikas: TMM

Eesti teater pärast II maailmasõda

Täppisotsing
Juuli 2019
E T K N R L P
01 02 03 04 05 06 07
08 09 10 11 12 13 14
15 16 17 18 19 20 21
22 23 24 25 26 27 28
29 30 31        

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman